Valga-Valka

Alleks Vallneri teos „Valga-Valka” on dokumentaalne ülevaade kahest ühes linnast – Valgast ja Valkast –, mille geograafiline ja ajalooline saatus on tihedalt seotud Eesti ja Läti riikliku kujunemislooga. Raamat keskendub selle piirilinna unikaalsusele, käsitledes Valga-Valkat mitte üksnes kahe erineva riigi jagatud territooriumina, vaid kui sotsiaalset ja kultuurilist tervikut, mille elanikud on sajandite jooksul ühiselt jaganud argielu, tööelu ja vaimsust. Autor annab ülevaate linna arengust alates esimestest kirjalikest mainimistest kuni 20. sajandi keskpaigani, tuues esile tähtsamaid sündmusi, hooneid, isikuid ja linna muutvat geopoliitikat.

Vallner käsitleb üksikasjalikult Valga ja Valka lahutamist 1920. aastal ning sellele järgnenud halduslikke ja ühiskondlikke ümberkorraldusi. Samuti kajastab ta linna rolli raudteesõlmena, sõdade ja okupatsioonide mõju ning kultuurielu arengut kahe keele ja rahvuse põimumise taustal. Raamat tugineb ajalooallikatele, arhiividokumentidele ja isiklikele meenutustele, mistõttu on see ühtaegu nii ajalookroonika kui ka isiklik lähenemine paigale, mille identiteet on pidevalt kahe riigi poliitiliste otsuste ja inimeste argise koostöö vahelises pingeväljas. Eraldi peatükid on pühendatud haridusele, tööstusele ja linna arhitektuurilisele kujunemisele.

Alleks Vallner (1912–1981) oli ajakirjanik ja kirjanik, kelle huvi keskendus sageli kohaliku eluolu ja piirkondlike arengute jäädvustamisele. Tema kirjutised kannavad endas rahvalähedast, ent põhjalikult dokumenteeritud vaadet Eesti sotsiaal- ja kultuuriloole. „Valga-Valka” esindab seda suunda Vallneri loomingus, olles samal ajal ka üks väheseid omaaegseid teoseid, mis käsitleb kahe riigi piiril asuva linnaruumi kujunemist tervikliku ajaloolise vaatluse kaudu. Teos sobib hästi lugejale, keda huvitab kohaliku ajaloo ja identiteedi põimumine laiemate geopoliitiliste protsessidega.