Teistes osades

Romaan Teistes osades alustab hüvastijätukirjast ja lindistusest, mille jätnud Porter nimetab end „maailma üheks kõige empaatilisemaks inimeseks”. Politsei uurib teos-tunnistust, kuid uurimisel selgub, et küsimus ei ole ainult surma põhjuses, vaid elu käigus jäetud märkides. Käsitlus liigub mosaiigina läbi lähedaste vaatepunktide: abikaasa, perearst, naaber ja juhututtav annavad killud, millest koorub välja inimkäitumise rutiin, iseloomu vasturääkivused ja enesepildi hoolikas lavastus. Jutustuse tööriistad on loogilised: tekst, heli, sündmuste ajajoon ja nende omavaheline kooskõla. Iga stseen seab lauale kontrollitava väite – mis oli öeldud, mis jäi ütlemata, millal üks tegu muudab eelmise seletuse tühiseks. Nõnda saab teosest uurimisromaan, mis liigub žanri piirialal: mitte niivõrd mõrvamüsteerium ega enesetapumüsteerium, kuivõrd elu- ja identiteediküsimuste järjekindel lahtivõtmine, kus „tõde” koosneb väikestest, kuid püsivatest kordustest.

Kogumikuna toimiv raamat ehitab „juurdluse” kahel teljel. Esmalt pannakse proovile Porteri enesekirjeldus – kas „empaatia” on iseloomuomadus või töövõte, millega ümbritsevaid juhtida; teiseks vaadeldakse, kuidas normaalsuse mask hoiab koos igapäevast rütmi, kuni üks katkestus toob nähtavale varjatud mustri. Peatükid liigutavad lugejat ruumide ja rollide vahel: köök, kabinet, trepikoda, autosalong, kus üksainus ese (märkme serv, retsept, kalender, telefonikõne) kinnitab või lükkab ümber eelneva oletuse. Huumor toimib siin kontrollina, mitte kaunistusena: kohatine absurditoon nihutab fookuse poosilt teole ja aitab näha, kuidas „õige” seletus peab taluma korduvat ülekontrolli. Nii sünnib lugemisrada, mille aluseks on lihtne tööjärg: tähelepanek → võrdlus → vastuväide → järeldus; iga uus kild on loetav nii eraldi kui osana tervikust, mis ei luba kiiret lahendust, vaid nõuab järjekindlat tõendamist.

Allar Tankler on kirjutanud aastaid avalikus ruumis – kõned, juhtkirjad, kolumnid – ning see taust paistab romaani menetluslikus hoiakus: probleem sõnastatakse, eeldused tehakse nähtavaks, väide pannakse proovile ja tulemus jääb kontrollitavaks. Tema proosas on keskne küsimus, kuidas keel vormib tegu ja kuidas „mina” püsib rollide vahel. Teos kasutab selget, ajakirjanduslikku töövõtet ilma deklaratiivsust liialdamata: dokument, tsitaat ja stseen toetavad üksteist ning lasevad lugejal otsustada, millal kaob piir narratiivi mugava enesekaitse ja tegeliku vastutuse vahel. Nii kujuneb raamatust usaldusväärne arutelualus, mida saab käsitleda lugemisklubis või kursusel – teksti saab tõmmata lahti meetodi järgi, mis väärtustab mõõtu, järjekorda ja korduvat kontrolli.