Alina

Raamat „Alina” on memuaar, milles autor seab keskmesse lapse ja noore naise kogemuse revolutsioonijuhiga seotud perekonnas. Lugu algab hetkega, mil kümneaastane Alina kuuleb emalt, et Fidel Castro on tema isa. See teadmine muudab varasemad külaskäigud ja kingitused uueks mustriks, mis seob isikliku elu avaliku võimuga. Teos liigub episoodidena: lapsepõlve märkmed, nooruse valikud, sisemised vaidlused perekonnanime ja kuuluvuse üle. Autor keeldub Castrot perekonnanimeks võtma ning näitab, kuidas otsus kujundab tema enesekuvandi ja suhte maailma. Raamat on üles ehitatud tunnistuse vormis, kus iga peatükk tõstab esile ühe konflikti telje: vanemad, poliitiline süsteem, mina. Nii tekib elu- ja ajalugu läbiv vertikaal, millele kinnituvad väikesed, kuid tähenduslikud stseenid.

Mälestusteraamat ei paku arveteklaarimist ega pamfletti. Autor kirjeldab korduvalt, et ei sõdi vanemate ega režiimiga, vaid püüab jutustada omaenda lugu. See hoiak määrab proosa tooni: sündmused räägivad iseenda eest ning tähelepanu püsib suhtel ja kogemusel, mitte loosungil. Tekst annab lugejale pildi, kuidas avalik ideoloogia imbub koju, kuidas iroonia saab toimetulekuvahendiks ja kuidas perekondlik lähedus võib jääda riikliku müüdi varju. Raamat kasutab dialooge, anekdootlikke üksikasju ja argiseid detaile, mis nihutavad suurte nimede foonil fookuse tagasi inimesele. Nõnda koorub järk-järgult välja autori teema: enesemääramine tingimustes, kus nimi ja päritolu tõmbavad pidevalt joont ette.

„Alina” toimib dokumentaalse tunnistusena ühe põlvkonna kogemusest ja samas ka isiksusliku uurimusena, kuidas mina kujuneb surve, saladuste ja vaikimiste vahel. Teos näitab, kuidas perekonnavestlus katkeb ja jätkub, kuidas avalik ajalugu lõikub koduse keele ja argiste rituaalidega. Autor toob nähtavale isikliku vastutuse mõõtme: ta loobub lihtsustatud süüdlaskeelest ja eelistab jutustada seestpoolt, detaili kaudu. Raamat sobib lugejale, keda huvitab, kuidas mälestus loob tähenduse; kuidas keeruline perekondlik lähtekoht võib muuta iga valiku kaalukaks; ning kuidas narratiiv, mis hoidub loosungist, võib osutuda kõige selgemaks peegliks.