Täiuslik tundmatus

Alice Järveti „Täiuslik tundmatus“ on romaan, mis avab peategelase sisemaailma ja identiteediotsingute keeruka teekonna. Lugu algab näiliselt lihtsa seigaga: naine ärkab haiglas ega mäleta oma nime, minevikku ega seda, kuidas ta sinna sattus. Tema ainsaks lähtepunktiks saab väline info, mida teised talle tema kohta räägivad, ja intuitiivsed aistingud, mis tekivad uutes olukordades. See sunnib teda looma endale justkui uue mina – või taastama vana, teadmata, kumb tegelikult „õige“ on. Mälukaotusest saab vahend, mille kaudu autor uurib identiteedi haprust ning sotsiaalsete rollide ettearvamatust.

Teose keskmes ei ole üksnes peategelase rekonstruktsioonimäng, vaid ka küsimus sellest, kui palju meie olemusest sõltub mälust, teiste inimeste hinnangutest või isiklikest valikutest. Romaani tegevuspaigad, olgu need haigla palatid, vaiksed korterid või tänavad, loovad suletud atmosfääri, kus sündmused saavad areneda rohkem sisemiste pingejoonte kui väliste sündmuste kaudu. Kaasatakse mitmeid kõrvaltegelasi, kellest igaüks kehastab teatud võimalust, teed või peegeldust peategelase enesetaju kujunemisel. Kuigi süžee kulgeb pigem rahulikult, lisab pingeid pidev määramatus – lugeja ei tea rohkem kui peategelane ise.

Alice Järvet on laiemale publikule tuntud eelkõige näitlejana, kuid „Täiuslik tundmatus“ märgib tema jõulist sisenemist kirjandusmaailma. Tema sõnakasutus on lakooniline, ent täpne, ja romaanis on tunda tugevat empaatiavõimet karakterite vastu. Tegelaste sisemised dilemmad on kujutatud vaoshoitud, kuid mõjusalt. Järveti oskus tabada mälukaotuse kaudu eksistentsiaalseid küsimusi teeb selle debüütteose eriliseks ning eristab seda tüüpilisest psühholoogilisest romaanist. See on lugu inimeseks olemise ebakindlusest ja samas selle loomise väest.