Campanella

Alfred Stoeckli monograafia „Campanella“ on põhjalik käsitlus itaalia renessansifilosoofi, teoloogi ja utopisti Tommaso Campanella elust ja mõttemaailmast. Teos annab süsteemse ülevaate Campanella ideelisest arengust, tema filosoofilistest seisukohtadest ja ühiskondlikust tegevusest, asetades need laiemasse ajaloolisse konteksti. Campanella oli 16.–17. sajandi vahetuse üks omanäolisemaid mõtlejaid, kelle elu kujundasid nii kiriklikud repressioonid, vangistus kui ka pidev konflikt kehtiva korra ja ametliku maailmakäsitlusega. Stoeckli käsitluses saab Campanellast isik, kelle looming ja tegutsemine peegeldavad sügavat püüdu ühiskonna ja teadmiste reformimise poole.

Raamatu esimene osa jälgib Campanella elu sündmusterikast käiku: tema noorust dominiiklaste ordus, huvi loodusteaduste ja uusplatoonikute vastu, konflikti inkvisitsiooniga ning pika vangistuse Napolis. Teoses keskendutakse seejärel Campanella teostele, eriti tema kuulsale utoopiale „Päikese riik“, milles autor visandab ideaalse ühiskonnakorralduse, kus teadmised ja töö on kollektiivselt jaotatud ning harmoonia valitseb usu ja mõistuse vahel. Stoeckli analüüs ei piirdu üksnes teoste sisulise lahtiseletamisega, vaid seob need ka laiemate filosoofiliste vooludega, nagu skolastika, renessansihumanism ja varane teaduslik mõtlemine. Campanella käsitlus toob esile tema kui sillaehitaja keskaja ja uue aja vahel, ühendades müstika ja ratsionalismi, religiooni ja poliitika.

Alfred Stoeckli oli šveitsi ajaloolane ja filosoofiakäsitluste populariseerija, kelle töödele on iseloomulik põhjalik arhiivimaterjalide kasutamine ning oskus esitada keerukaid ideid selges ja sidusas vormis. Tema „Campanella“ pole pelgalt filosoofiline monograafia, vaid ka kirjeldus intellektuaalsest julgusest ajastul, mil ketserlik mõte võis maksta vabaduse või elu. Stoeckli raamat annab Campanella elust ja õpetusest usaldusväärse ja nüansirikka ülevaate, olles mõeldud eeskätt lugejale, kes huvitub filosoofia, renessansikultuuri ja ideede ajaloo ristumiskohtadest.