Tundmatu inimene

Alexis Carreli teos „Tundmatu inimene“ (prantsuse keeles *L’Homme, cet inconnu*) on filosoofilis-esseistlik käsitlus inimese olemusest, mille autor kirjutas 20. sajandi esimesel poolel, tuginedes oma teadlaskogemusele ja maailmavaatele. Raamat käsitleb inimest kui keerukat olendit, kelle füüsilised, vaimsed ja vaimsuslikud aspektid moodustavad ühtse, kuid raskesti mõistetava terviku. Carrel läheneb inimese uurimisele interdistsiplinaarselt – ühendades meditsiini, bioloogia, psühholoogia ja religioosse mõtlemise – ning jõuab järeldusele, et inimese tegelik loomus jääb teaduse jaoks suuresti seletamatuks.

Teose põhiteesiks on, et moodne inimene on küll saavutanud märkimisväärseid tehnoloogilisi ja teaduslikke edusamme, kuid on kaotanud kontakti oma sisemaailma ja eetilise mõõtmega. Carrel väidab, et inimese areng peaks olema mitte ainult tehniline, vaid ka moraalne ja hingeline. Ta kritiseerib modernset ühiskonda, mis tema hinnangul pöörab liigselt tähelepanu välistele saavutustele, unustades inimese sisemise tasakaalu. Autor esitab rea ettepanekuid inimese kasvatamiseks ja harimiseks nii, et see hõlmaks terviklikumat vaadet inimloomusele ning aitaks ennetada isiklikku ja ühiskondlikku mandumist.

Alexis Carrel (1873–1944) oli prantsuse kirurg ja füsioloog, Nobeli meditsiinipreemia laureaat, kes lisaks teadustööle tegeles ka inimese vaimsete ja eetiliste küsimuste analüüsiga. „Tundmatu inimene“ on tema kõige tuntum filosoofiline teos, mis on aastakümnete jooksul pälvinud nii tunnustust kui kriitikat. Kuigi mitmed tema seisukohad võivad tänapäeval tunduda ajale jalgu jäänud või vaieldavad, on raamat endiselt mõtlemapanev lugemine neile, keda huvitab inimese loomuse mitmekihilisus ja selle mõtestamine väljaspool kitsalt teaduslikku vaadet.