Tuhat üks viirastust

Alexandre Dumas’ vanema romaan „Tuhat üks viirastust“ viib lugeja 19. sajandi alguse Prantsusmaale, ajajärku, kus Prantsuse revolutsiooni veretorm on küll vaibunud, ent selle varjud rändavad veel tänavail. Teose sündmustik hargneb sünges ja saladuslikus atmosfääris, mille kese on salapärane daam – kahvatu, et mitte öelda elutu –, kes ilmub pealtnäha juhuslikult seltskonda ja kelle minevikust hakkab tasapisi selguma üha ebamaiseid üksikasju. Peategelase sisemine heitlus, kahtlused ja hirmud põimuvad suurepäraselt ajastu vaimuga, kus süü ja karistuse küsimus ei ole pelgalt kohtus, vaid hingedes endis.

Romaan kasutab gootilikule kirjandusele omast õhustikku: mahajäetud mõisad, ootamatud kohtumised, sugestiivsed kirjeldused, unenäoline loogika. Ent samas ei kao siit ka Dumas’le iseloomulik tempo ja värvikad karakterid. Ühiskonna eliidi seas levivad kuulujutud, intriigid ja hirmud, mis peegelduvad kangelaste tegudes ja otsustes. Kas kaamel daam on tõepoolest üleloomulik olend või ainult traagilise saatusega naine – sellele küsimusele autor lõplikku vastust ei anna, hoides pinge lõpuni. Selline ebamäärasus just loobki teosele erilise meeleolu, mis asub tegelikkuse ja fantaasia piirialadel.

Alexandre Dumas vanem (1802–1870) on üks 19. sajandi kuulsamaid prantsuse kirjanikke, kelle loomingusse kuuluvad paljudele tuntud seiklusromaanid nagu „Kolm musketäri“ ja „Krahv Monte-Cristo“. Vähem teatakse, et ta kirjutas ka rohkelt ajaloolisi ja fantastilisi jutustusi, kus segunevad ajalooline taust, üleloomulikud elemendid ja psühholoogiline pinge. „Tuhat üks viirastust“ esindab seda tema loomingulist külge, mis kaldub gootika ja õudusproosa suunas, pakkudes seeläbi täiesti teistsugust pilku Dumas’ tuntud autorikuvandile.