Kameeliadaam

„Kameeliadaam” on Alexandre Dumas noorema tuntuim romaan, mis ilmus esmakordselt 1848. aastal ja saavutas kiiresti üleilmse tuntuse. Teos jutustab loo noorest kurtisaanist Marguerite Gautier’st, kelle armastus noore ja siira Armand Duvali vastu paneb proovile ühiskondlikud normid ja isiklikud valikud. Romaan käsitleb sügavaid teemasid – armastuse ja ohverduse hinda, inimestevaheliste suhete keerukust ning ühiskonna silmakirjalikkust. Marguerite’i traagiline saatus ja tema hingeline heitlus muudavad loo ajatu mõtiskluseks armastuse haprusest ja inimliku väärikuse otsimisest.

Teos on rajatud reaalsele eluloolisele eeskujule – Dumas noorema armastatule Marie Duplessis’le, kelle varajane surm tuberkuloosi tagajärjel mõjutas otseselt romaani süžeed. „Kameeliadaam” on ühtaegu intiimne ja sotsiaalkriitiline, näidates, kuidas 19. sajandi Pariisi kõrgseltskond hindas varandust ja staatust kõrgemalt kui isiklikke tundeid. Romaanist sai aluseks ka Dumas’ enda samanimelisele näidendile, mis omakorda inspireeris Giuseppe Verdit looma kuulsa ooperi „La Traviata”. Seega ulatub teose mõju kirjandusest muusikasse ja teatrikunsti, kinnistades selle koha maailmakultuuri klassikas.

Alexandre Dumas noorem (1824–1895) oli prantsuse kirjanik, viljaka seiklus- ja draamakirjaniku Alexandre Dumas vanema poeg. Kui isa loomingus domineerisid ajaloolised romaanid ja seiklusjutustused, siis poeg keskendus enam ühiskondlikele ja moraalsetele probleemidele, eriti perekonna, abielu ja naise rolli käsitlemisele. Ta oli üks esimesi prantsuse autoreid, kes tõstatas avalikult „langenu naise” teema ja kujutas teda sümpaatse ning inimliku tegelasena. „Kameeliadaam” tõi talle rahvusvahelise tuntuse ja jääb tema kirjandusliku pärandi keskseks teoseks, mille mõju kestab tänaseni.