Metroo. Maa-alune romaan

Alexander Kaletski romaan „Metroo. Maa-alune romaan“ viib lugeja 1970. aastate Moskva allilma, kus pinnapealne nõukogude argipäev varjab endas kihavat alternatiivreaalsust – maailma, kus inimesed loovad, mässavad ja elavad reeglitele vaatamata. Romaani peategelaseks on noor kunstnik, kes üritab leida oma teed range tsensuuri ja ideoloogilise surve all, kuid kelle looming ja vabaduseiha ei mahu ametliku kultuuripoliitika raamidesse. Tema teekond kulgeb läbi ühiskondliku silmakirjalikkuse, kunstilise eneseotsingu ja isikliku vaimse vabanemise, mille taustal metroo – kui nii füüsiline kui sümboolne ruum – saab keskseks kujundiks.

Teosel on autobiograafiline alus: Kaletski ammutab ainest omaenda kogemustest dissidendi ja alternatiivkultuuri esindajana, põimides tegelikkuse ja ilukirjanduse piire. Moskva metroo kujuneb narratiivis mitmetähenduslikuks ruumiks – see on korraga pelgupaik, põrandaaluse kunsti sünnikoht ja eksistentsiaalne tsoon, kus tegelane kohtub inimestega, keda ametlik ühiskond ei tunnusta: keelatud muusika kuulajate, salaluuletajate, keelatud maalide loojate ja sisemise vabaduse hoidjatega. Kaletski kirjutab teravalt, kuid poeetiliselt; iroonia ja absurditaju segunevad tõsise vaatlusega, mille kaudu luuakse realistlik, ent samas allegooriline pilt elust süsteemi varjus.

Alexander Kaletski on Venemaalt pärit kirjanik, kunstnik ja näitleja, kes emigreerus 1975. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Tema looming on sageli kantud kriitikast autoritaarse süsteemi ja vaimse allasurumise suhtes, kuid ei muutu kunagi deklaratiivseks – pigem jääb esiplaanile inimese sisemine vastupanu ja loovus. „Metroo“ on üks tema tuntumaid romaane, mida on tõlgitud mitmetesse keeltesse ning mis peegeldab elavalt alternatiivkultuuri vaimu ja selle hääletut kangelaslikkust. Teos pakub väärtuslikku vaadet ajaloole seestpoolt, olles samas ka universaalne lugu indiviidi võitlusest oma hääle ja vabaduse eest.