Piraadi päevik

Alexander Exquemelini teos „Piraadi päevik“ on ajalooline mälestusteraamat, mille aluseks on autori isiklikud kogemused 17. sajandi Kariibi mere piraatide seas. Exquemelin, prantsuse päritolu kirurg, liitus buukaaneeridega pärast Hispaniola saarele sattumist ning veetis mitmeid aastaid mereröövlite hulgas, olles kaasas kuulsate kaptenite, sealhulgas Henry Morgani retkedel. Tema kirjeldused piraatide elust, nende rünnakutest, sõjasaakidest ja karmidest eluoludest moodustavad olulise allika tolle ajastu meresõjanduse ja koloniaalpoliitika mõistmiseks. Tegemist ei ole ilukirjandusliku, vaid dokumentaalse laadiga jutustusega, mille tõepärasus ja detailsus teevad sellest klassikalise teose oma žanris.

„Piraadi päevik“ annab ülevaate piraatluse varjatud ja vägivaldsest poolest, mis sageli erineb romantiseeritud kujutistest. Exquemelin ei ilusta oma kaaslaste tegusid, vaid esitab neid nii, nagu need olid – sageli halastamatud ja verised. Samas annab ta edasi ka buukaaneeride sisemist loogikat, hierarhiat ja elukorraldust, mis võimaldas neil luua omaette kogukondi väljaspool tollaseid seaduslikke struktuure. Tema tähelepanekud ei piirdu ainult piraatidega, vaid hõlmavad ka kohalikke elanikke, koloniaalvõime ja geograafilisi iseärasusi, luues kirju ja mitmetasandilise pildi Lääne-India saarestiku olukorrast 1600. aastate teisel poolel.

Alexander Olivier Exquemelin (u 1645–u 1707) oli esialgu Hollandi Lääne-India Kompanii teenistuses ning hiljem piraatide kaaslane ja kroonik. Tema teos ilmus esmakordselt 1678. aastal hollandikeelsena ja tõlgiti kiiresti paljudesse keeltesse, mõjutades tugevalt kujutlust mereröövlitest nii tolleaegses Euroopas kui ka hiljem ilmunud kirjanduses. „Piraadi päevik“ on oluline mitte ainult ajaloo seisukohalt, vaid ka kirjanduse kontekstis – see on üks esimesi põhjalikke ja vahetuid kirjeldusi piraatluse seestpoolt, pakkudes haruldast pilguheitu maailma, mida tavaliselt jäädvustati vaid kuulujuttude või väliste vaatlejate silme läbi.