Korda kolm koidikul

Alessandro Baricco teos „Korda kolm koidikul” on poeetiline ja meditatiivne romaan, mis koosneb kolmest näiliselt eraldiseisvast, ent sisemiselt seotud loost. Iga peatükk kannab iseseisva novelli ilmet, ent neid seob ühine temaatiline joon – ootamatult murduvad elud, vaiksed nihked tegelaste sees ning seletamatu igatsus millegi kadunud või kättesaamatu järele. Baricco läheneb sündmustele mitte kronoloogilise loogika, vaid sisemise liikumise kaudu, võimaldades lugejal tajuda tegelaste tundeid pigem aimamise kui selgituste kaudu.

Esimeses loos viib autor lugeja kõrbelinna, kus noor tüdruk lahkub ootamatult kodust ja kohtab meest, kes suudab end väljendada ainult nootide kaudu. Teises loos kerkib esile ühe noore naise teekond läbi vaikuse ja mälu, mida kannab edasi juhuslik kohtumine. Kolmandas loos satub lugeja muusikat täis maailma, kus klaveriparandaja ja pianist põimuvad kummalisse, kuid tähendusrikkasse suhtesse. Kõigis kolmes loos leidub mingeid varjatud murdekohti, mida autor ei sõnasta otse, vaid laseb tajuda läbi rütmi, vaikuse ja korduste. Koidiku motiiv kui künnis unenäo ja ärkveloleku vahel ühendab lugusid sümboolselt ning annab teosele ühise alatooni.

Alessandro Baricco on Itaalia kirjanik, esseist ja lavastaja, kelle loomingut iseloomustab muusikaline lauseehitus, lüüriline rütm ning tugev poeetiline alltekst. Ta on tuntud teoste „Siid” ja „Ookean meri” autorina ning kuulub kaasaegse Euroopa kirjanduse väljapaistvamate häälte hulka. Baricco tekstid ei allu tavapärastele žanripiiridele, olles pigem eksperimentaalsed vormiotsingud, kus emotsioon ja tajukogemus on olulisemad kui sündmuste loogiline jada. „Korda kolm koidikul” on ehe näide tema oskusest kirjutada vaikust, igatsust ja muusikat sõnadesse.