Seitse venda

„Seitse venda“ on Aleksis Kivi tuntuim teos ja ühtlasi soome kirjanduse klassika, mida peetakse esimeseks tõeliseks soome romaaniks. Lugu jälgib seitsme venna – Juhani, Tuomase, Aapose, Simeoni, Timoneni, Lauri ja Eero – elu, kes põgenevad ühiskondlike kohustuste, eeskätt lugemaõppimise eest, metsa. Seal tuleb neil seista silmitsi nii looduse karmide tingimuste kui ka omaenda karmi iseloomu ja nõrkustega. Teos on rikkalikult rahvaliku huumori ja elutarkade tähelepanekutega, kuid samas tõstatab see ka tõsiseid küsimusi inimese kohanemisest ja kasvamisest ühiskonna liikmeks.

Romaani jõud peitub mitmekesistes karakterites ja nende omavahelistes suhetes. Vendade temperamendid ja käitumismustrid loovad nii koomilisi kui ka dramaatilisi olukordi, mis annavad teosele elava rütmi. Huumor vaheldub tõsisemate arutlustega kohusetundest, haridusest ja inimese sisemisest arengust. Oluline osa on ka kõrvaltegelastel, nagu köster ja Taela-Matti, kelle kaudu ilmneb ühiskonna surve ja ootused. „Seitse venda“ kujutab inimesi nende nõrkuste ja tugevuste kaudu, pakkudes lugejale korraga nii äratundmisrõõmu kui ka mõtlemisainet.

Aleksis Kivi (1834–1872) oli esimene soomekeelne professionaalne kirjanik, kes tõi soome kirjandusse rahvaliku huumori, elulähedase karakteriloomise ja sügavama ühiskonnakriitika. Tema loomingut on hinnatud kui soome rahvusliku identiteedi kujundajat, kuna ta kasutas soome keelt ajal, mil kirjanduses domineeris veel rootsi keel. „Seitse venda“ on Kivi peateos, mille mõjukus ulatub üle sajandi ja mis on tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde. Kuigi Kivi elu jäi lühikeseks ja raskuste tähe all kulgenuks, on tema pärand jäänud soome kultuuri ja kirjanduse püsivaks nurgakiviks.