Veidrikud. Lonkur isand. Nevzorovi seiklused ehk Ibikus

Aleksei Tolstoi teose „Veidrikud. Lonkur isand. Nevzorovi seiklused ehk Ibikus“ kaante vahele on koondatud kolm jutustust, milles avaldub autori huvi veidruse, groteski ja inimpsüühika süvakihtide vastu. Esimeses tekstis, „Veidrikud“, maalib autor pildi inimestest, kes jäävad ühiskondlikest normidest välja oma käitumise või maailmavaate tõttu. Need tegelased ei sobitu tüüpilistesse rollidesse, kuid just nende kaudu paljastub midagi üldinimlikku ja ajatut. Tolstoi oskab lugejat juhtida absurdi ja reaalsuse piiril, säilitades samas sideme elu tõsiasjadega.

„Lonkur isand“ kujutab kummalise saatusega meest, kelle füüsiline puue on vaid üks tema paljudest eripäradest. Jutustuses põimuvad ajaloolised motiivid ja sügavalt isiklikud tragöödiad, mida autor kirjeldab vaoshoitud iroonia ja läbi karakterite sisemaailma. Lugedes muutub ilmsemaks, et välise lonkamise taga peitub hoopis sügavam eksistentsiaalne kõhklus. Teose kolmas ja kõige ulatuslikum osa „Nevzorovi seiklused ehk Ibikus“ jälgib ühe väikekodanliku ametniku teekonda enne ja pärast revolutsiooni, ning tema püüdu uue ajastu nõudmistega kohaneda. See lugu pakub vaheldumisi satiiri ja psühholoogilist pinget, heites valgust nõukogude ideoloogia tõusule ja selle mõjule indiviidile.

Aleksei Nikolajevitš Tolstoi (1883–1945) oli vene kirjanik ja publitsist, keda on iseloomustatud kui „nõukogude gräfi“. Tema looming hõlmab ulmet, ajaloolisi romaane, lastekirjandust ja realistlikke jutustusi. Varasest emigratsioonist naasnuna tõusis ta Nõukogude Liidus tähtsale positsioonile ning sai mitmeid kõrgeid riiklikke autasusid. Tolstoi kirjanikutöö oli sageli kaheti loetav: ühelt poolt täitis ta ideoloogilist tellimust, teisalt põimis oma teostesse inimlikku keerukust ja pilku, mis ulatus kaugemale ametlikust raamistikust. Antud kogumik esindab tema lühiproosa mitmekesist ja mitmetähenduslikku poolt.