Peeter Esimene 2. osa

Aleksei Tolstoi ajalooline romaan „Peeter Esimene“ jätkub teises osas suurvürsti teekonna kujutamisega Vene tsaaririigi ümberkujundamisel ja läänele lähendamisel. Kui esimeses osas keskendus autor noore Peetri võimulepääsule ja reformide eelsetele siseheitlustele, siis teine osa kujutab Venemaa muutumist jõuliseks euroopalikuks riigiks. Sündmused arenevad Põhjasõja keskmes: tähtsündmused nagu Narva lahing, Poltaava võit ja Rootsi võimu taandumine annavad ajaloolisele narratiivile hoogu. Samal ajal ei piirdu Tolstoi pelgalt sõja ja poliitika kirjeldamisega, vaid toob esile Peetri isiklikud pinged, enesekehtestamise püüdlused ja vastuolud oma lähikondlastega.

Romaani kompositsioon on laiahaardeline, haarates lisaks valitseja tegevusele ka tema kaaskonna ja vastaste – bojaaride, ohvitseride, välisdiplomaatide – vaatenurki. Tolstoi loob eepilise pildi reformide ajast, kus vana vene elukorraldus kohtub vägivaldselt uue, euroopaliku maailmavaatega. Tsentraalne teema on tsaar Peetri kompromissitu tahe ja moderniseerimistuhin, mida autor kujutab nii imetluse kui kriitilise distantsiga. Tegelaskujud on elavalt joonistatud, ajastule iseloomulike maneeride, kõnepruugi ja hoiakutega. Detailne ajastutunnetus peegeldub nii dialoogides, kombestikus kui ka miljöökirjeldustes. Tulemuseks on pingeline ja samas suurjooneline kirjandusteos, mis seob ilukirjanduslikud võtted dokumentaalse täpsusega.

Aleksei Tolstoi (1883–1945) oli vene nõukogude kirjanik, kes pälvis oma aja kirjanduslikus süsteemis kõrge tunnustuse. „Peeter Esimene“ jäi tema elu viimaseks suuremaks proosatööks, mida peeti nii ajaloolis-ideoloogiliselt kui ka esteetiliselt oluliseks. Teos valmis Nõukogude ajal, mis peegeldub ka tsentraliseeritud võimu ja ajaloolise progressi käsitluses, ent samas suudab Tolstoi säilitada mitmekihilise käsitluse Peetri kui valitseja keerulisest natuurist. Romaan mõjub nii ajaloolise panoraamina kui psühholoogilise sissevaatena suurmehe teekonda, kelles kohtuvad despootlikkus ja visionäärlus.