Peeter Esimene

Sanka hüppas ahju pealt, müksas tagumikuga tursunud ust. Sanka järel ronisid väledalt alla Jaska, Gavrilka ja Artamoska: äkki tahtsid kõik juua, - hüppasid läpasest onnist ühes auru- ning suitsupilvega pimedasse eeskotta. Vaevalt sinerdav valgus tungis läbi lume aknast sisse. Pakane. Oli jääs veetoober, oli jääs puukapp.
Lapsed hüplesid üheIt jalaIt teisele , - olid kõik palja jalu, Sankai pea seotud rätikuga, Gavrilka ja Artaraoska ainult nabani ulatuvais särkides. "Uks kinni, te pöörased!" kisendas ema tarest. Ema seisis ahju juures. Lõuka kohal lõid pirrud heledalt lõkendama. Tuli valgustas ema kortsulist nägu. Kõige jubedamalt välgatasid katkise rätiku alt äranutetud silmad, just nagu ikoonil. Sanka lõi miskipärast kartma, virutas ukse kõigest jõust kinni. Siis võttis külmahõngulist vett, neelas, hammustas jääkildu ja andis vendadele juua. Sosistas: "Kas on külm? Muidu jookseksime õue vaatama, - taat rakendab hobust ...