Sõdalased. Epopöa 2 raamatus
Sõdalased. Epopöa 2 raamatus
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Raamat | 1965
- 536 lk | Kõvakaaneline | 135 x 207 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Aleksei Jugovi „Sõdalased“ on kaheköiteline romaaniepopöa, mis käsitleb Nõukogude sõdurite elu ja saatust Teise maailmasõja ajal. Tegu on laia haardega teosega, mis järgib mitme tegelase, nende seas rindesõdurite, komandöride ja tagalaelanike käekäiku erinevatel rinnetel ja olukordades. Esimene köide keskendub peamiselt sõja algusajale ja kaitselahingutele, teine köide toob esile edasitungi ja pöördepunktid. Sõjategevuse taustal näidatakse ka sõdurite igapäevaelu, nende omavahelisi suhteid ning sisemist võitlust hirmu, truuduse ja kohusetunde vahel. Autori eesmärk on anda edasi nii ajaloolist sündmustikku kui ka inimmõõdet – kuidas inimesed jäävad iseendaks või muutuvad äärmuslike olukordade mõjul.
Teoses on läbivaks teemaks mehisus, vastupidavus ja truudus Nõukogude ideaalidele. Samas ei piirdu romaan üksnes heroismiga – selles leidub ka kriitilisi noote, isiklikke kahtlusi ja keerulisi valikuid. Jugov loob mitmekesise tegelaskonna, kuhu kuuluvad eri rahvustest, elualadelt ja veendumustelt pärit inimesed, kelle ühine nimetaja on sõda kui elulõik. Eriti paistab silma püüe näidata, kuidas isiklik ja kollektiivne vastutus põimuvad – otsused, mis tehakse lahinguväljal või selle ääres, mõjutavad mitte ainult saatust sõjas, vaid ka inimese tulevikku ja maailmavaadet. Kirjeldused on detailsed ja realistlikud, keskendudes nii strateegilistele operatsioonidele kui ka väiksematele, intiimsetele hetkedele sõdurite elus.
Aleksei Jugov (1918–1998) oli vene kirjanik, kes tuntud eelkõige sõjateemalise proosa autorina. Tema teosed tuginevad isiklikule kogemusele rindel ja laiemale ajaloolisele uurimistööle, mille kaudu ta andis oma romaanidele dokumentaalse usutavuse. Jugovi stiilile on iseloomulik väljapeetud tõsidus ja püüdlus moraalse selguse poole, sageli nõukogulikus raamistikus. „Sõdalased“ kuulub tema olulisemate tööde hulka ning on hea näide sellest, kuidas Nõukogude kirjanduses kujutati Teist maailmasõda mitte üksnes ajaloona, vaid ka eetilise ja eksistentsiaalse katsumusena, milles inimene pidi leidma oma koha suuremas loos.
