Sööklaplokk

„Sööklaplokk“ on Aleksei Ivanovi dokumentaalne romaan, mis viib lugeja Venemaa äärealadele, täpsemalt Permi oblasti Nõukogudeaegsesse kaevanduslinna, kus kulgevad loo jutustaja noorusaastad. Teose keskne tegevuspaik on sööklaplokk – hooneosa, mis esmapilgul võiks tunduda tähtsusetu, kuid mille ümber koondub elu kogu selle karmuses, rutiinsuses ja grotesksuses. Ivanov vaatleb omaenese mälestuste kaudu 1980. aastate hilisnõukogude eluolu, näidates seda nii sotsiaalsete olude kui ka igapäevaarguse vaatepunktist. Sööklast saab metafoor, mille kaudu avaneb maailm, mis on korraga sulgunud ja paljastav.

Romaani narratiiv liigub mälupiltide ja episoodiliste meenutuste kaudu, milles põimuvad argised seigad ja laiemad ühiskondlikud märgid. Ivanov ei keskendu üksnes konkreetsetele sündmustele, vaid püüab tabada selle aja mentaliteeti: ükskõiksust, vaimset väsimust ja noorte igatsust millegi enama järele. Sööklaplokk on keskkond, kus kohtuvad kaevandustöölised, koolilapsed, joodikud ja ametnikud – kõik ühel või teisel moel süsteemi hammasrataste vahel. Autor ei idealiseeri oma minevikku, kuid suhtub sellesse teatava melanhoolse mõistmisega, mis annab tekstile elu- ja ajastutruu mõõtme. Karmus ja huumor vahelduvad, luues kirju, kuid usutava pildi ühest kadunud maailmast.

Aleksei Ivanov (snd 1969) on tuntud Vene kirjanik ja stsenarist, kelle loomingut iseloomustab sügav seotus Uurali piirkonna kultuuri, ajaloo ja olustikuga. Ta on tuntust kogunud nii ajalooliste romaanide kui ka kaasaegse elu peegeldustega, kus tähtsal kohal on nii sotsiaalne analüüs kui ka jutustaja isiklik kogemus. „Sööklaplokk“ eristub tema teoste seas just autobiograafilise aluse ja dokumentaalse täpsuse tõttu. See on aus, kohati halastamatu, kuid samas inimlik raamat maailmast, mis eksisteeris veel hiljuti, ent on tänaseks pöördumatult kadunud.