Vanaaja seitse maailmaimet

„Vanaaja seitse maailmaimet” (1969, Valgus) on Aleksandra Neihardti ja Irina Šišova koostatud populaarteaduslik raamat, mis tutvustab antiikmaailma kuulsamaid ehitus- ja kunstimälestisi. Teos on üles ehitatud klassikalise jaotuse järgi, tuues lugejani lood püramiididest, rippuvatest aedadest, templite ja kujudega seotud imedest, samuti suurtest mausoleumidest ja majakatest. Raamat juhatab lugeja sammhaaval läbi muistse maailma geograafiliste ja kultuuriliste keskuste, kus need imed sündisid ja oma hiilguses särasid.

Autorid ei piirdu üksnes arhitektuuriliste ja kunstiliste kirjeldustega, vaid põimivad tekstidesse ka ajaloolisi, kultuurilisi ja tehnilisi detaile. Lugeja saab teada, milline tähendus neil monumentidel oli omaaegsetele inimestele, kuidas need valmisid ja millised legendid neid ümbritsesid. Raamatu lõpuosas antakse lühiülevaade ka teistest „imedest”, mis ei kuulunud klassikalisse seitsme hulka, kuid mida ajaloolased ja reisijad on pidanud tähelepanuväärseks. Selline lähenemine muudab teose sobivaks nii õpilastele kui ka laiemale lugejaskonnale, kes soovib mõista antiikaja maailma rikkust.

Teose autorid Aleksandra Neihardt ja Irina Šišova on pühendunud populariseerijad, kes oskasid keeruka ajaloo- ja kultuurimaterjali esitada arusaadavalt ja kaasahaaravalt. „Vanaaja seitse maailmaimet” on oma aja lastele ja noortele mõeldud teadmistevara, kuid pakub tänini väärt lugemist kõigile, keda köidab antiikaja arhitektuur ja inimkonna varasemad kultuurisaavutused.