Goa sündroom

Aleksandr Suhhotševi romaan „Goa sündroom” jutustab loo Moskva lähistel elavast mehest Serjogast, kes töötab tagasihoidlikul ametikohal WC-potimüüjana. Tema argipäevane ja üsna hall elu muutub, kui sõber kutsub ta kaasa Indiasse, kuulsasse Goa kuurorti. Esialgne reis kujuneb pöördepunktiks, sest päikeseloojangud, rannamelu, kerged narkootikumid ja odavad restoranielamused annavad talle maitsta hoopis teistsugust elu. Serjoga laseb end kaasa haarata ning otsustabki jääda sinna püsivalt, liitudes venelaste kogukonnaga, kes otsivad Goas lihtsat ja muretut igapäeva. Nii tekib tal nähtus, mida nimetatakse „Goa sündroomiks” – soov põgeneda rutiinist ja jätta maha kodumaine argielu.

Romaan ei piirdu ainult ühe inimese loo jutustamisega, vaid peegeldab laiemat nähtust postsovetlikus ruumis, kus paljud otsisid alternatiivset elustiili. Goa muutub omamoodi paradiisiks, kus aeg seisab ja kus elu tundub lihtsam kui Venemaa keerulises ühiskondlikus ja majanduslikus olukorras. Teose keskmes on vastand argielu hallusele ja eksootilise keskkonna võlule, aga samas ka küsimus, kas selline põgenemine on tegelikult püsiv lahendus või pelgalt illusioon. Suhhotšev seob peategelase kogemused laiemate mõtisklustega vabadusest, mugavusest ja elustiili valikutest, andes nii mitmekülgse pildi ühest põlvkondlikust hoiakust.

Aleksandr Suhhotšev on vene kirjanik, kes on tuntust kogunud kaasaegsete proosateostega, kus vaadeldakse postsovetliku ühiskonna argielu, mentaliteeti ja väärtushinnanguid. Tema loomingus on tihti irooniat ja sotsiaalset kriitikat, kuid samal ajal ka tähelepanuväärset psühholoogilist tundlikkust. „Goa sündroom” on üks neist teostest, kus autor vaatleb oma rahvuskaaslaste identiteeti globaalses kontekstis, tuues esile küsimuse, kuidas inimene kohaneb uues kultuurilises keskkonnas ja milliseid ohvreid nõuab vabaduse ja mugavuse vaheline valik. Suhhotševi romaan on seega ühtaegu nii sotsiaalne peegel kui ka karakteri isikliku teekonna kirjeldus.