Vähktõvekorpus

“Vähktõvekorpus oli ühtaegu kolmeteistkümnes. Pavel Nikolajevitš Russanov polnud kunagi ebausklik olnud ega saanudki seda olla, kuid nüüd, mil saatekirja märgiti sõnad “kolmeteistkümnes korpus”, tundis ta endas midagi kokku varisevat. Ilmselt oli kellelgi mõistusenatukesest puudu tulnud, sest kolmeteistkümnendat numbrit võinuks ka proteesimis- või soolteosakond kanda. Aga kogu vabariigis oli see siin ainuke paik, kus ta võis abi loota."Üks Solženitsõni olulisemaid romaane "Vähktõvekorpus" (1968) ei saanud avaldamistuba, sest kirjanik ei nõustunud kõrvaldama sellest Nõukogude-vastaseid märkusi. Seda enam leidis raamat tunnustust piiri taga. Autobiograafiliste sugemetega raamatu peategelane Oleg Kostoglotov määratakse hospitali Gulagist. Raamatu pealkiri on haige totalitaarriigi metafoor. Vähktõbi ei ole haaranud oma kombitsate vahele üksnes patsiente, vaid kogu ühiskonna. Vähihaigla on kui suure kodumaa mikromudel, kus lokkab onupojapoliitika, korruptsioon, hoolimatus ja bürokraatia. Surmatoova haigusega silmitsi seismine paneb inimesed filosofeerima elu ja surma, tõe ja õiguse üle. Rpomaanis kirjaldatud hospital tegutseb Taškendis seniajani.