Vähktõvekorpus

Aleksandr Solženitsõni romaan „Vähktõvekorpus“ on üks tema keskseid ja mõjukamaid teoseid, mille kirjutamise lõpetas ta 1960. aastatel. Romaani tegevus toimub haiglas, kus ravitakse vähki põdevaid patsiente. Haigla on märgitud kui „kolmeteistkümnes korpus“ ning see number loob kohe alguses süngelt ebauskliku õhustiku. Loo keskmes on Oleg Kostoglotov, kes saadetakse haiglasse pärast Gulagi laagrit. Tema isiklikud kannatused ja paranemise lootus põimuvad terava pilguga Nõukogude ühiskonna toimimisele. Haigla kujutatakse metafoorina, kus vähktõbi ei ohusta ainult kehasid, vaid haarab endasse kogu süsteemi, mis on korrumpeerunud ja vaimselt haige.

Romaanis kohtub lugeja erinevate patsientidega, kelle saatustes peegelduvad ühiskonna üldisemad probleemid. Vähktõvekorpus muutub mudeliks, kus avalduvad nii omakasupüüdlikkus, onupojapoliitika kui ka bürokraatia halastamatus. Patsientide lood seovad kokku isikliku valu ja eksistentsiaalsed küsimused: kuidas elada väärikalt surma lävel, milline on tõe ja õigluse hind ning kas haigus võib puhastada inimest sisemiselt. Kuigi tegemist on raske ja valusa teemaga, leiab teosest ka hetki, kus inimene püüab säilitada lootust ning inimsust isegi kõige raskemates oludes. Just selline lähenemine teeb romaani universaalseks ja ajatuks.

Aleksandr Solženitsõn (1918–2008) oli vene kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, keda peetakse üheks olulisemaks Nõukogude totalitarismi paljastajaks. Tema looming, sealhulgas „Üks päev Ivan Denissovitši elus“, „Gulagi arhipelaag“ ja „Vähktõvekorpus“, toob esile isikliku kogemuse ja ajaloolise tõe põimumise. Solženitsõn viibis ise vangilaagris ja tundis omal nahal süsteemi allasuruvat masinavärki. Tema teosed ei ole ainult kirjandus, vaid ka ajaloolised tunnistused, mis aitasid avada maailma silmi Nõukogude repressioonide ulatusele. „Vähktõvekorpus“ jääb tema loomingu üheks eredamaks näiteks, kus isiklik haigus ja ühiskondlik haigus põimuvad üheks võimsaks allegooriaks.