Lenin Zürichis

Aleksandr Solženitsõni romaan „Lenin Zürichis” kuulub tema suurejoonelisse ja pooleli jäänud teosetsüklisse „Punane ratas”, mis käsitleb Vene revolutsiooni eellugu ja selle pöördelisi sündmusi. Käesolev osa keskendub Vladimir Lenini pagulusaastatele Šveitsis, ajale, mil revolutsiooni idee alles küpseb, ent juba hakkab võtma konkreetset kuju. Romaan on suuresti üles ehitatud Lenini sisemonoloogina, mille kaudu avaneb tema mõtteilm – ideoloogiline sihikindlus, külm ratsionaalsus ja vaimne eraldatus kõigest inimlikust. Solženitsõn toob lugeja ette vaate, kus ajalugu ei sünni ainult sündmustes, vaid inimese teadvuses: revolutsiooni seeme idaneb mõtteis ja veendumustes, mis hiljem muudavad maailma. Teos on filosoofiline ja samas dramaatiline, ühendades ajaloolise rekonstruktsiooni ja psühholoogilise süvavaatuse.

Romaani taustal on Zürichi linn kui ideeline varjupaik ja poliitiline katsepolügoon, kus kohtuvad eri rahvustest emigrandid, anarhistid, sotsialistid ja unistajad. Nende vestlustes ja kokkupõrgetes kajastub ajastu närviline energia, millest hiljem saab revolutsiooni aine. Solženitsõn ei kujuta Leninit heroilisena, vaid pigem inimese ja süsteemi ristumispunktina, kus poliitiline kirg neelab moraali ja kaastunde. Autor oskab väikeste detailide kaudu edasi anda mõtteviisi, mis peab end ainsaks tõeks, ja näitab, kui ohtlik on veendumus, mis välistab kahtluse. Teose groteskne toon, kohati satiiriline ja kohati süngelt realistlik, loob pingestatud atmosfääri, milles revolutsiooniline idee ja inimlik nõrkus põimuvad. „Lenin Zürichis” ei ole pelgalt ajalooline romaan, vaid hoiatus, kuidas idee võib hakata elama oma elu, sõltumatult inimesest, kes selle välja mõtles.

Aleksandr Solženitsõn (1918–2008) oli vene kirjanik ja mõtleja, kelle looming paljastas Nõukogude totalitarismi olemuse ning avas seni varjatud ajaloolise kogemuse. Tema tuntuimad teosed „Gulagi arhipelaag” ja „Üks päev Ivan Denissovitši elus” tegid temast moraalse autoriteedi ja sõnavabaduse sümboli. „Lenin Zürichis” kuulub tema ajaloolis-filosoofilisse perioodi, kus ta uuris revolutsiooni ja despootia vahelist seost inimpsüühika tasandil. Solženitsõnile on omane tihe, mõtlev proosa, mis nõuab lugejalt tähelepanu, ent tasub selle sügavusega, millega ta käsitleb ajalugu kui moraalset ja vaimset katset. Tema teos on korraga ajastu portree ja sügav sissevaade inimliku veendumuse traagikasse – küsimusse, kuidas muutuse soovist saab jõud, mis hakkab ise inimest juhtima.