Gulagi arhipelaag 5.-7. osa

Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“ viies kuni seitsmes osa jätkavad tema monumentaalse teose liigutavat ja samas täpset ülevaadet Nõukogude Liidu repressiivsüsteemist. Teos ei ole pelgalt kirjanduslik uurimus, vaid süvitsi minev dokumentaalse väärtusega käsitlus, mis põhineb nii autori isiklikul kogemusel kui ka sadade endiste kinnipeetavate tunnistustel. Viimastes osades koonduvad tähelepanu keskmesse laagrite sisemised mehhanismid, kohtuprotsesside absurdsus, ellujäämisvõtted ning moraalsed valikud, millega inimesed pidid silmitsi seisma.

Solženitsõn toob esile, kuidas hirm ja vägivald kujundasid terve ühiskonna olemust ning millisel moel süsteem suutis dehumaniseerida nii vangid kui nende valvurid. Samas ei keskendu teos üksnes kannatustele, vaid ka inimliku väärikuse võimalikkusele kõige lootusetumas olukorras. Kirjanik ei esita sündmusi kronoloogilise ülevaatena, vaid põimib faktilist materjali esseistlike mõtisklustega, luues teksti, mis on ühtaegu ajaloodokument ja filosoofiline arutlus. See annab teosele ainulaadse kaalu ja mõjukuse ka väljaspool ajaloo- või poliitikahuvilisi ringkondi.

Aleksandr Solženitsõn (1918–2008) oli vene kirjanik, dissident ja hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kelle looming on kujundanud arusaama totalitarismi olemusest. „Gulagi arhipelaag“, mis ilmus esmakordselt läänes 1973. aastal, jäi pikka aega keelatuks Nõukogude Liidus, kuid selle mõju ulatus kaugele üle riigipiiride. Solženitsõni eesmärk ei olnud üksnes mineviku talletamine, vaid eetiline pöördumine lugeja poole, et see mõistaks, kuhu viib ideoloogia, mis eirab inimväärikust. Eesti keeles ilmunud teose lõpuosad annavad kokkuvõtliku ja sügava vaate süsteemi lagunemise sisemisele loogikale ning inimese kohale selles mehaanilises ja halastamatus maailmas.