Gulagi arhipelaag 1.-2. osa

Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“ 1.–2. osa on kirjandusliku uurimuse vormis kirjutatud teos, mis toob esmakordselt laiemalt ja põhjalikult esile Nõukogude Liidu repressiivse süsteemi olemuse. Autor käsitleb süstemaatiliselt massilise arreteerimise, ülekuulamiste, kohtuotsuste, karistuste ja laagrites viibimise mehhanisme, mis kujundasid miljonite inimeste saatust. Teos ei ole pelgalt dokumentaalne kirjeldus, vaid sügavalt isiklik ja samas üldinimlik käsitlus ideoloogilise terrori toimimisest ning selle psühholoogilisest ja moraalsest mõjust.

Esimesed kaks osa keskenduvad sellele, kuidas Gulagi süsteem tekkis ja kinnistus – alates inimese esmasest puutest julgeolekuga kuni kohtumenetluste ja laagritesse saatmise protseduurideni. Solženitsõn kasutab oma jutustuses nii isiklikke kogemusi kui ka sadade teiste vangide mälestusi ja tunnistusi. Kirjeldused on sageli šokeerivad oma detailsuses, kuid vormilt selged ja analüütilised. Tema eesmärk ei ole ainult näidata repressioonide ulatust, vaid ka paljastada mehhanismid, mille kaudu süsteem suutis end õigustada ja jätkuda. Teose toon on lepitamatu, kuid mitte paatoslik – Solženitsõni eesmärk on jäädvustada, mitte moraliseerida.

Aleksandr Solženitsõn (1918–2008) oli vene kirjanik, dissident ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle loomingul oli oluline roll Nõukogude totalitarismi rahvusvahelisel paljastamisel. Tema enda kogemus vangina aastatel 1945–1953 andis talle ainulaadse vaate Gulagi süsteemi seestpoolt. „Gulagi arhipelaag“, mida ta kirjutas salaja aastatel 1958–1968, ilmus esmakordselt välismaal 1973. aastal ning levis samizdat’i vormis ka Nõukogude Liidus. Eesti keeles ilmunud 1.–2. köide annab alust mõista seda suurteost kui ajaloolist ja moraalset dokumenti, mille mõju ulatub kirjandusest kaugemale – see on tunnistus süsteemsest ebaõiglusest ja vabaduse hinnast.