Jevgeni Onegin

Aleksandr Puškini värssromaan „Jevgeni Onegin” kuulub vene kirjanduse olulisemate teoste hulka. See on kirjutatud 1820. aastatel ja käsitleb oma ajastu aristokraatlikku eluviisi, tuues lugejani pildi nii suurilmalikust peenutsemisest kui ka vene maaelu aeglasest rütmist. Romaani keskmes on noor aadlimees Jevgeni Onegin, kes igavusest ja sisemisest tühjusest kantuna kolib Moskvast maale oma onu päranduseks saadud mõisa. Seal kohtuvad tema teed idealistliku luuletaja Lenski ja Larinite perega, kus kasvavad kaks õde – unistav ja tundlik Tatjana ning rõõmsameelne Olga.

Teose süžee avab inimestevahelisi suhteid, kus põimuvad armastus, sõprus, truudus ja reetmine. Onegini ja Lenski sõprus muutub traagiliseks, kui vahele segunevad armastusepinged ja arusaamatused. Tatjana kirg Onegini vastu jääb vastuseta, ent hiljem pöördub olukord ootamatult, kui mees mõistab, mida ta on kaotanud. Romaan ei piirdu üksnes armastuslooga, vaid pakub hulgaliselt kõrvalepõikeid, kus Puškin arutleb elu, kirjanduse ja omaenda kogemuste üle. Teos on tuntud nii oma poeetilise vormi kui ka satiirilise teravuse poolest, mis teevad sellest korraga nii ajastu peegelduse kui ka universaalse loo inimlikest igatsustest ja kahetsustest.

Aleksandr Puškin (1799–1837) oli vene kirjanduse suurkuju, keda peetakse vene kirjakeele ja klassikalise kirjanduse rajajaks. Tema looming hõlmab nii luulet, proosat kui ka draamat, ent „Jevgeni Onegin” on üks tema tähtteoseid, kus poeetiline meisterlikkus ja psühholoogiline täpsus põimuvad. Puškini loomingut iseloomustab oskus ühendada rahvalik lihtsus ja kõrge poeetika, tuues kirjandusse nii elulähedust kui ka filosoofilist sügavust. Tema mõju hilisemale vene kirjandusele on olnud erakordselt suur, kujundades traditsioone ja andes eeskuju paljudele järgnevatele kirjanikele.