Jevgeni Onegin

„Jevgeni Onegin” on vene klassikalise kirjanduse üks mõjukamaid teoseid, mille autor Aleksandr Puškin kirjutas aastatel 1823–1831. Eesti keeles ilmus see 1967. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandena. Tegemist on värssromaaniga, mille poeetiline vorm ja sisuline sügavus on mõjutanud mitmeid põlvkondi nii Venemaal kui ka mujal. Teos räägib noorest aadlikust Jevgeni Oneginist, kes tüdineb Peterburi seltskonnaelust ning kolib maale, kus kohtab Tatyana Larinat – arukat ja tundlikku neidu, kelle siirale armastusele Onegin vastata ei suuda. Aastate möödudes, kui rollid on vahetunud ja Tatyana on saanud kõrgesti hinnatud daamiks, mõistab Onegin oma kaotust, kuid on selleks ajaks lootusetult hiljaks jäänud.

Romaani keskmes on eksistentsiaalne üksildus, valikute tagajärjed ja inimestevahelise suhtlemise keerukus. Puškin kujutab Oneginit kui oma aja tüüpilist kangelast – intelligentset, aga tühikäigul elavat noormeest, kes ei suuda end siduda ega oma tunnetega kontakti leida. Tema suhted Tatyana ning sõbra Lenski traagiline hukk duellis peegeldavad tema sisemist tühjust ja sotsiaalset irdumist. Tatyana, vastukaaluks, on loo tegelik hingeline kese, kelle arenemine naiivsest tüdrukust väärikaks naiseks toimub tasakaalukalt ja ilma paatoseta. Teos on tugevalt ühiskonnakriitiline, peegeldades nii ajastu moraalseid dilemmadeid kui ka autori isiklikke mõtisklusi elu, kunsti ja kirjanduse üle. Puškin lõhub sageli jutustuse neljandat seina, pöördudes otse lugeja poole ning sidudes loo refleksioonidega luule olemusest ja kirjutamisprotsessist.

Aleksandr Puškin (1799–1837) on vene kirjanduse suurkuju, keda peetakse sageli vene kirjakeele rajajaks ja modernse vene kirjanduse loojaks. Tema looming ühendab poeetilist täpsust, irooniat, psühholoogilist tundlikkust ja ühiskondlikku selgusepüüdu. „Jevgeni Oneginit” on tõlgendatud nii romantilise armastusloona kui ka kultuurilise murdeaja peegeldusena. Eesti keelde on teos jõudnud mitmes väljaandes, aga 1967. aasta väljaanne kuulub nende hulka, mis aitasid Puškini luule kaasa mõtestada ka eestikeelses kultuuriruumis. Romaani tõlge säilitab originaali värsimõõdu, mis teeb sellest ka keeleliselt silmapaistva kirjandusteose.