Äike. Draama 5 vaatuses

Aleksandr Ostrovski draama „Äike“ kuulub vene klassikalise teatri kullafondi ning kujutab endast sügavalt ühiskonnakriitilist ja psühholoogilist näidendit, mille tegevus toimub provintsilinnas Volga ääres. Teose keskmes on noor naine Katja, kes tunneb end oma kitsarinnalises ja patriarhaalses keskkonnas ahistatuna. Tema sisemine ilutaju, emotsionaalsus ja igatsus vabaduse järele põrkuvad ümberkaudse maailma rangete normide ja võltsmoraaliga. Katja ei suuda leppida abielu lämmatava vaimsusega ega alluda oma äia, despootliku Dikoi tahtele, mis sümboliseerib vanameelset ja jõul põhinevat ühiskonnakorraldust. Näidend liigub traagilise kulminatsiooni suunas, milles Katja moraalne ja hingeline kriis jõuab vältimatu lõpuni.

Ostrovski teos ei piirdu üksnes ühe perekonna draama või armastuslooga, vaid peegeldab sügavamalt vene ühiskonna ja eriti väikekodanluse väärtushinnanguid 19. sajandi keskpaigas. Tegelaste kaudu joonistub esile maailm, kus kõhklused, hirm ja allasurutud soovid eksisteerivad kõrvuti jõhkruse ja enesepettusega. Katja traagika ei seisne mitte üksnes keelatud tunde väljendamises, vaid temas avalduvas siiras igatsuses teistsuguse, ausama elu järele. Teised tegelased – abitu abikaasa Tihhon, alistuv Varvara, autoritaarne Dikoi – esindavad erinevaid kohandumisstrateegiaid ja maailmavaateid. Äike, mis lavateoses kujuneb keskseks sümboliks, tähistab nii looduse puhastavat jõudu kui ka psühholoogilist pingehetke, mis päädib sisemise murdumisega.

Venemaa näitekirjanik Aleksandr Ostrovski (1823–1886) oli üks esimesi, kes tõi vene lavale väikekodanliku argireaalsuse ja andis oma näidendites keskse koha sotsiaalsele ja moraalsele kriitikale. Tema loomingule on iseloomulik realistlik karakterikujutus ja konfliktide tihe psühholoogiline põhi. „Äike“, mida peetakse üheks tema tugevamaks ja tuntumaks näidendiks, valmis 1859. aastal ning põhjustas ilmudes tugevat vastukaja, kuna käsitles naise vabaduse küsimust toonases ühiskonnas teravalt ja kompromissitult. Eesti keelde tõlgituna ja lavastatuna on „Äike“ pakkunud võimalust mõtestada universaalseid teemasid – isikliku tõe otsimist, ühiskondlikku survet ja inimliku julguse piire – ka kohaliku vaataja jaoks.