Leivalinn Taškent

Aleksandr Neverovi romaan „Leivalinn Taškent“ on sotsiaalkriitiline ja autobiograafiliste joontega teos, mille tegevus leiab aset kodusõja ja näljahäda taustal 1920. aastate Venemaal. Peategelane, noor poiss, rändab koos isaga näljast kurnatud Volga-äärsest külakesest Taškenti poole – linna, mida rahvasuus kutsutakse „leivalinnaks“ selle legendaarse külluse tõttu. Teekond on täis kannatusi, alandusi ja inimlikke katsumusi, kuid samas ka lootust, visadust ja vastuolulisi kohtumisi. Rännakust saab peegeldus ajast, mil moraalsed ja füüsilised piirid on hägustunud ning igaühe jaoks tuleb elu tähendus uuesti defineerida.

Romaani tugevuseks on selle realistlik, vahetu ja eluline kirjeldus näljast, lootusest ja sotsiaalsest kaosest, mis saatis revolutsioonijärgset Venemaad. Autor ei romantiseeri vaesust ega idealiseeri Taškenti – vastupidi, ta näitab, et isegi lootuse sihtpunktides ei kao ebaõiglus ja ebainimlikkus. Läbi noore peategelase silmade avaneb maailm, kus täiskasvanud on sageli jõuetud või julmad, ning ellujäämine muutub sageli tähtsamaks kui väärikus. Samas leidub loos ka soojust ja inimlikkust – juhuslikke abistajaid, vaikseid heategusid, ja hetki, mil lootus ei ole veel kadunud. Neverov loob ausa, kuid poeetilise pildi ühiskonnast, mis on lagunemas ja samal ajal end uuesti kujundamas.

Aleksandr Neverov (1891–1923) oli vene kirjanik, kelle loomingus peegelduvad 1920. aastate Vene ühiskonna valulised murdehetked. „Leivalinn Taškent“ jäi tema elu jooksul ainukeseks tuntuks romaaniks, kuid selle mõjukus ja sotsiaalne kaalukus on andnud teosele püsiva koha 20. sajandi vene kirjanduses. Neverov ise suri noorelt, enne kui oleks saanud jätkata kujunemist kirjanikuna, kuid tema ainus romaan on jäänud oluliseks tunnistuseks ajast, mil inimene pidi ellu jääma mitte ainult füüsiliselt, vaid ka moraalselt. Raamat on ehe ja kompromissitu vaade ühiskondlike murrangute ajajärku, milles üksikisiku saatus on alati osa suuremast loost.