Kus on rändurite kodu?. Ulmejutustus keskmisele ja vanemale koolieale

„Kus on rändurite kodu?“ on Aleksandr Mireri ulmejutustus, mis on suunatud nooremale ja keskmisele teismelisele lugejale, kuid oma sügavama allteksti ja mitmekihilise ülesehitusega pakub see ainest ka vanemale koolieale. Teose keskmes on nooruk Aljoša, kelle jutustuse kaudu avaneb maailm, kus argipäev seguneb seletamatu ja müstilisega. Alguspunktiks on realistlik ja detailne kirjeldus ühest tavalisest hommikust, kuid õhustikus on juba esimesest hetkest tajuda teatavat nihestatust – nagu miski oleks paigast ära. Kummaline on kitarrist Fedja käitumine, ebatavaline valgus ja lõhnad linnatänaval, mis loovad tunnetuse, et tavalise reaalsuse taha peitub midagi muud.

Jutustuse jooksul saab selgeks, et Aljoša ei kohtu mitte ainult mõistatusliku kitarristiga, vaid satub ka sündmuste keerisesse, kus kaob piir igapäevase ja ulmelise vahel. Teose ulmeline tasand ei baseeru tehnoloogilisel futurismil, vaid pigem psühholoogilisel ja filosoofilisel tasandil: jutustuse käigus kerkivad küsimused identiteedist, kodutundest ja inimsuhete haavatavusest. Rännak, millele peategelane suunatakse, on nii füüsiline kui vaimne. Pealkirjas esitatud küsimus – kus on rändurite kodu – saab tähenduseks, mis laieneb kõigile tegelastele ja lugejatele, otsides vastust paigale, kus inimene tunneb end tõeliselt kuuluvana.

Venemaa kirjanik Aleksandr Mirer (1919–2001) on tuntud eelkõige ulme- ja noorsookirjanikuna. Tema teosed on sageli üles ehitatud realistlikule vundamendile, millele lisandub tasapisi fantastiline mõõde. Mirer kasutas ulmet sageli vahendina, et käsitleda sotsiaalseid, eetilisi ja eksistentsiaalseid teemasid, ning tal oli oskus kujutada tugevaid, iseseisva mõtlemisega noori peategelasi, kel tuleb maailma iseenda kaudu mõtestada. „Kus on rändurite kodu?“ kuulub tema hinnatumate tööde hulka just tänu sellele, kuidas see kombineerib lihtsat elukirjeldust sügava vaimse otsinguga, kõnetades lugejaid ka väljaspool oma algset sihtgruppi.