Kus on rändurite kodu?. Ulmejutustus keskmisele ja vanemale koolieale

ALJOŠA SOKOLOVI JUTUSTUS HOMMIK KITARRIST FEDJA
Tol päeval oli ilm juba hommikust saadik palav ja päikeseline. Palavusest ärkasin ma vara, sõin koos emaga hommikust ja hakkasin aegsasti, ammu enne kaheksat, kooli poole astuma. Mäletan, et peatänaval täitis õhku tugev mõrkjas lõhn, mida eritasid paplipungade äralangevad soomused, pärnad seisid nagu helerohelises suitsuvines ja kaubamaja vaateakendel sillerdas päike. Uks oli kinni, kuid kitarrist Fedja oma pilliga istus juba trepil ja kissitas silmi. Ma veel mõtlesin, et piimavabrikus on vist öine vahetus lõppenud ning Fedja tuli otse töölt kohtamisele jalanõude müüjanna Nellaga. Sammusin temast mööda tänava vastaspoolel, pöörasin ümber nurga, koolimaja juurde, ja alles siis imestasin: see pole üldse Fedja moodi - niiviisi istuda ja passida. Ennemini ootab ta tüdrukut tolle kodu ligidal ja saadab teda siis suure käraga, kitarri mängides - hei, andke teed! ... Sihukene mees on ta. Olgu hommik või õhtu - temal ükskõik. Mõtlesin temale ja muhelesin, sest mulle niisugused inimesed meeldivad. Seejärel hakkasin aru pidama kas mul õnnestub kohe pärast tunde kalapüügi tarvia vihmauasse kaevata. Astusin tühjast trepist üles, panin portfelli maha ja vaatasin aknast välja.