Kiviraamatu lehed

„Kiviraamatu lehed“ on ajalooline jutustus, mis viib lugeja ajas tuhandeid aastaid tagasi kiviaega, Valge mere läänekaldale ja Äänisjärve äärsetele aladele. Aleksandr Linevski, kes oli ametilt etnograaf, kasutab loo lähtepunktina kaljujooniseid – muistseid kivipinnale raiutud kujutisi –, et taastada varajaste inimeste elu, uskumusi, igapäevaseid toimetusi ja vaimset maailma. Teos on üles ehitatud kujutlusvõimelise rekonstruktsioonina, milles teaduslikud teadmised ja loov fantaasia põimuvad, et anda hääled neile, kellest pole säilinud muud mälestust kui jooned kivipinnal.

Jutustuses käsitletakse kiviaja inimeste suhet looduse ja üksteisega, keskendudes nii kogukonna toimimisele kui ka individuaalsele kogemusele. Lugeja saab aimu küttimisest, kalapüügist, rituaalidest ja sotsiaalsetest sidemetest, mis määrasid selleaegse elu. Linevski ei anna üksnes ülevaadet eluviisidest, vaid üritab mõtestada toonast maailmapilti – milline võis olla nende inimeste arusaam ajast, loodusest ja surmast. Kaljujoonised muutuvad metafooriks mälule ja püsivusele, kandes edasi teadmisi ajast, mil kirjutatud keel puudus, ent visuaalne jutustus oli juba olemas.

Aleksandr Linevski oli Karjala päritolu etnograaf ja kirjanik, kelle looming ühendab teadusliku põhjalikkuse ja kirjandusliku väljenduslaadi. Ta sündis 1902. aastal ning oli elu jooksul seotud mitmete ajaloo ja rahvakultuuri uurimiskeskustega. Tema teosed keskenduvad sageli põhjarahvaste ja ajalooliste ühiskonnakihtide kujutamisele, püüdes säilitada mälestust nendest, kelle elu ei jõudnud kirjalikku ajalukku. „Kiviraamatu lehed“ kuulub tema hilisloomingu hulka ning pälvis tunnustust nii etnograafilise täpsuse kui ka kirjandusliku väärtuse poolest.