Vedel päike

„Vedel päike” on Aleksandr Kuprini novell, mis eristub tema loomingus oma fantastilise aine poolest. Teos viib lugeja olukorda, kus teaduslik mõtlemine ja inimlik kujutlusvõime põimuvad. Lugu on üles ehitatud viisil, mis jätab mulje teaduslikust usutavusest – kirjeldustes kasutatakse rohkelt asjalikke põhjendusi, viidatakse teaduslikele seletustele ning luuakse detailne taust, mis muudab sündmused realistlikuks. Just see annab novellile erilise mõju, sest kuigi ainevaldkond kaldub fantastika suunas, on esituse rangus ja detailirohkus sellised, et lugeja võib hetkeks uskuda kirjeldatu võimalikku tegelikkust.

Teose keskmes on idee „vedelast päikesest” – kujund, mis avab mõttemängu teaduse ja looduse jõudude üle. Kuprin arendab seda mõtet, tuues sisse tegelasi, kelle tegevust ja ümbrust kujutab ta realistlikult, justkui igapäevaelu raamistikus. Selle taustal saab fantastiline element erilise kaalu, sest see kontrastib tavapärase keskkonnaga. Nii muutub novell omamoodi katseks siduda teaduslik tehniline maailm ja inimlik igatsus millegi uue ja tundmatu järele. Lugeja ees avaneb lugu, mis ei piirdu pelgalt fantaasiaga, vaid on ühtaegu arutlus teadusliku progressi ja selle tagajärgede üle.

Aleksandr Kuprin (1870–1938) oli vene kirjanik, keda tuntakse peamiselt realistlike ja psühholoogiliselt täpsete teoste autorina. Tema loomingus on kesksel kohal inimese sisemaailma avamine ja ühiskondlike olude kujutamine. Kuprin on kirjutanud nii romaane, novelle kui ka jutustusi, millest mitmed, näiteks „Jama” ja „Olesja”, kuuluvad vene klassikalise proosa tippteoste hulka. „Vedel päike” näitab tema mitmekülgsust – kuigi ta ei kuulunud otseselt ulmekirjanduse viljelejatest tuntumate sekka, oskas ta ka fantaasiaelemente käsitleda oma iseloomuliku täpsuse ja detailirohkusega.