Jutustused

Jutustused on Aleksandr Kuprini lühiproosa kogumik, mis koondab ühte köitesse rea tema tuntumaid jutustusi. Raamatu sisukorda kuuluvad muu hulgas Kahevõitlus, Staabikapten Rõbnikov, Elujõgi, Solvang, Smaragd, Sulamiit, Kuningate park, Rändajad, Jeannette, Tšehhovi mälestuseks ja lõpetuseks mälestuslik pala sellest, kuidas autor nägi Lev Tolstoid aurikul Püha Nikolai. Kogumik liigub sõjaväeolustikust ja luuremaailmast perekondlike konfliktide ja intiimsete mälestusteni, näidates, kuidas au, lojaalsus, juhus ja isiklik kirg mõjutavad inimeste valikuid. Mitmes loos avaneb võimu ja väikese inimese suhe, teistes tuleb esile armastuse ja südametunnistuse vaheline pinge ning ajastu poliitiline taust jääb pigem taustajõuks, mis kujundab tegelaste saatust.

Raamat kui tervik annab üsna mitmekülgse pildi Kuprini proosamaailmast. Valik jutustusi viib lugeja nii kasarmusse kui ka linnaparki, äärelinna kõrtsi ja suurte kirjanike seltskonda, kuid fookus jääb alati konkreetse inimese otsusele mingis murdehetkes. Lühivorm lubab autoril koondada tegevuse mõnele stseenile, kus väiksed detailid – pilk, liigutus, kõrvaline märkusekatke – muudavad olukorra tähendust. Kuni Kuningate pargi ajaloolise õhustiku ja Rändajate liikumismotiivideni välja seob jutustusi huvi selle vastu, kuidas inimene püüab säilitada väärikust surve all. Kogumik sobib lugejale, kes otsib vene realistlikule traditsioonile omast tähelepanu argisele elule, kuid tahab näha seda esitatuna lihtsa, selge lause ja hästi joonistunud situatsioonidega, ilma liigse selgitamise või ilustamiseta.

Aleksandr Kuprin oli vene proosakirjanik, keda seostatakse sageli sama põlvkonnaga kui Anton Tšehhov ja Maksim Gorki. Kaemus ja teised raamatupoed rõhutavad, et tema teosed lähtuvad vene realistlikust kirjandustraditsioonist ning keskenduvad eeskätt lihtsa inimese elule, tuues esile nii argised olukorrad kui ka sügavamad sisemised vastuolud. Kuprin on tuntud oskuse poolest ühendada täpne olustikukujutus psühholoogiliselt läbitöötatud karakteritega, kelle üle ei mõisteta üheplaaniliselt kohut, vaid keda vaadeldakse kaastundliku pilguga. Tema loomingus korduvad elulised ja sotsiaalsed probleemid, ent need on esitatud nii, et lugeja näeb ühtaegu ühiskondlikku tausta ja konkreetse inimese isiklikku valikut.