Füüsika on minu elukutse

„Füüsika on minu elukutse“ on vene teadlase Aleksandr Kitaigorodski autobiograafiline ja populaarteaduslik teos, milles ta põimib oma eluloo jutustuse sisse arutlused füüsika olemusest, teadlase kutsumusest ja loovusest loodusteadustes. Raamat ei keskendu ainult isiklikele saavutustele, vaid püüab anda laiemat pilti teadusest kui mõttemaailmast ning kutsealast, mille keskmes on pidev uurimine, kahtlus ja tõendamine. Autor arutleb, mida tähendab teadlase töö igapäevaselt: katsed, mõtisklused, juhuslikud läbimurded ja vahel ka eksimused, millest sünnib uus teadmine.

Teose sisu jaguneb vaheldumisi eluloolisteks peatükkideks ja teadust populariseerivateks arutlusteks, milles Kitaigorodski selgitab keerulisi mõisteid ja nähtusi lugejasõbralikus võtmes. Tema käsitlused puudutavad muu hulgas kristallograafiat, aatomite ehitust ja kvantfüüsikat, ent alati isikliku kogemuse ja avastusloo kaudu. Autor rõhutab, et teadus ei ole ainult faktide kogum, vaid pidevalt arenev ja loominguline protsess, kus ka intuitsioonil ja esteetilisel tajuviisil on oma roll. Füüsikast saab tema esituses eluviis, mis kujundab mõtlemist ja suhet maailmaga.

Aleksandr Kitaigorodski oli nimekas nõukogude füüsik, kelle uurimistöö keskendus peamiselt molekulaarstruktuuride ja kristallide uurimisele. Samas oli ta ka viljakas esseist ja teaduskirjanik, kellel oli oskus avada teaduse sisu ja eetikat laiemale lugejaskonnale. „Füüsika on minu elukutse“ on üks näiteid tema soovist ühendada teaduse ja inimese lugu, kujundades arusaama teadlasest kui mõtlejast, praktikust ja ühiskonnaliikmest ühtaegu. Teos kuulub nende kirjutiste hulka, mis toovad loodusteaduse lähemale igapäevasele kogemusele ja väärtusruumile.