Rotipüüdja

1920. aasta kevadel, täpselt märtsikuus ja täpselt 22. kuupäeval - toome siinkohal need ohvrid täpsusele, et lunastada endale sellega pääse vannutatud dokumentalistide embusse, kuna ilma selleta hakkaks tänapäeva teadmisjanune lugeja esitama toimetustele mitmesuguseid järelepärimisi - läksin ma turule. Ma läksin turule 22. märtsil, olgu korratud, et see juhtus 1920. aastal. See oli Heinaturg. Kahjuks ei saa ma ära näidata, millisel nurgal ma seisma jäin, ka ei mäleta ma seda, mida kirjutati tol päeval ajalehtedes. Mingil kindlal nurgal ei seisnud ma seetõttu, et kõndisin purustatud turuhoone ees mööda sillutist edasi-tagasi. Olin tulnud müüma paari-kolme raamatut, need olid mul viimased. Külm ja märg lumi, mis langes valgete helveste pilvena rahvasumma peale, muutis vaatepildi eriti eemaletõukavaks. Viimaselt kui näolt vaatasid mulle vastu väsimus ja külmakangestus. Olin tiirutanud juba rohkem kui kaks tundi ja kohanud selle aja jooksul vaid kolme inimest, kes olid küsinud, kui palju ma oma raamatute eest saada soovin, ning needki olid leidnud mu hinna - kolm naela leiba - liiga kõrge olevat. Vahepeal oli hakanud hämarduma; see oli raamatute jaoks kõige ebasoodsam asjaolu. Astusin kõnniteele ja toetasin selja vastu seina.Minust paremat kätt seisis keegi vana naine, seljas burnus ja peas vana must klaaspärlikestega kübar. Masinlikult pead väristades sirutas ta mühklike sõrmede vahel ette paari lastetanukest, linte ja kollaseks tõmbunud kraede kimpu.