Rotipüüdja

Aleksandr Grini jutustus „Rotipüüdja“ ilmus eesti keeles perioodika väljaandena ning kannab endas talle omast poeetilist proosastiili. Lugu avaneb dokumentaalse täpsusega, kus jutustaja rõhutab aja ja koha täpseid detaile, luues sissejuhatuse, mis justkui tõotab realistlikku käsitlust. Samas hakkab jutustuse arengus üha enam domineerima Grinile omane sümbolistlik ja unenäoline laad, kus argine turg muutub lavaks, mille taustal peegelduvad inimeste väsimus, lootusetus ja hingeline rutt. Autor kasutab lühikesi ja pildilisi kirjeldusi, et rõhutada nii üksikisiku meeleolu kui ka ajastu üldist hallust.

Teos on märgilises mõttes Grini loomingule iseloomulik, sest see põimib endas realistliku olustikupildi ja allegoorilise alatooni. Peategelase meeleheide, raamatute müügist saadava leivakillu otsimine ja kohtumised tühja pilguga inimestega näitavad ühiskonna raskusi pärast revolutsioonilist murrangut. Lugu on korraga nii ajastutruu kui ka ajatu, sest Grin oskab näidata üksikisiku elu kui peegeldust laiematele protsessidele. Samuti toob jutustus esile Grinile omase ränduri- ja unistajapositsiooni, kus tegelane vaatleb maailma kõrvalt, kuid on siiski selle osa, püüdes oma unistusi ellu jäämise nimel elus hoida.

Aleksandr Grin (1880–1932), kodanikunimega Aleksandr Stepanovitš Grinevski, oli vene kirjanik, kelle loomingut iseloomustab romantiline fantaasia, sümbolistlik atmosfäär ja omapärane maailmapilt. Tema tuntuim teos „Purpurpurjed“ on muutunud unistuse ja lootuse sümboliks, kuid ta kirjutas ka rohkelt novelle ja jutustusi, mis seovad igapäevase olustiku ja kujutlusliku reaalsuse. Grini looming ei kuulunud üheselt ühegi kirjandusvoolu alla, kuid ta püsib lugejate mälus kui poeetilise proosa meister, kes andis oma tekstidega väljundi nii igatsusele vabaduse järele kui ka inimliku hingejõu otsingutele. „Rotipüüdja“ on üks näide tema oskusest ühendada ajastulooline kontekst ja universaalne sümboolika.