Tommaso Campanella

Aleksandr Gorfunkeli monograafia „Tommaso Campanella“ on põhjalik käsitlus 16.–17. sajandi vahetusel elanud Itaalia filosoofi, teoloogi ja utopisti elust ning mõtteloost. Raamat toob esile Campanella kui keeruka ja vastuolulise isiksuse, kelle elu oli tihedalt seotud oma aja poliitiliste ja religioossete murrangutega. Gorfunkel jälgib Campanella kujunemisteed Domenikaani ordu mungana, tema intellektuaalseid otsinguid ning kokkupõrkeid kiriku- ja ilmaliku võimuga, mis viisid ta aastakümnetepikkuse vangistuse ja hilisema eksiilini. Läbivaks teljeks on küsimus idealismi ja reaalsuse suhtest, mille kaudu autor seob Campanella mõtted renessansiajastu filosoofiliste suundumuste ja varauusaja poliitiliste arengutega.

Teose keskmes on Campanella utopistlik filosoofia, mille tuntuim väljendus on tema teos „Päikeselinn“. Gorfunkel analüüsib Campanella ühiskonna- ja looduskäsitust, tema püüdu siduda teoloogiline maailmapilt loodusteaduslike ideedega ning tema katset luua mudel ühiskonnast, mis põhineks harmoonial, mõistusel ja jumalikul ilmutusel. Samuti ei jäeta tähelepanuta Campanella panust poliitilisse mõttelukku – tema ettekujutus maailma ühtsusest ja tsentraalsest võimust on asetatud laiemasse Euroopa ideeloo konteksti. Gorfunkeli analüüs on tihe, argumenteeritud ja tugineb nii kaasaegsetele kui ka hilisematele allikatele, andes lugejale tervikliku ülevaate Campanella intellektuaalsest pärandist.

Aleksandr Gorfunkel (1925–1998) oli vene filosoofia- ja teadusajaloolane, kelle uurimistöö keskendus eelkõige renessansi- ja uusaja mõtteloole. Ta tegutses Leningradis ning avaldas mitmeid monograafiaid Euroopa filosoofia ajaloost. Gorfunkeli käsitlused on tuntud oma ranguse, ajaloolise põhjalikkuse ja püüde poolest seostada ideid nende sotsiaalsete ja kultuuriliste eeldustega. Tema töö Campanellast toob esile mitte ainult ühe mõtleja elukäigu, vaid ka laiemad kultuurilised protsessid, mis kujundasid Euroopa varauusaegse vaimsuse tuuma.