Tagasiside. Näidend 2 vaatuses

Aleksandr Gelmani näidend „Tagasiside“ on kahevõitluslik lugu, mille tegevus toimub range hierarhiaga töökeskkonnas, kus isiklik vastutus, ametipositsioon ja moraalne julgus satuvad pidevasse konflikti. Tegu on kahekümnenda sajandi teise poole Nõukogude draamakirjanduse tüüpilise näiteks, kus välise sündmustevaesuse varjus lahti rulluv psühholoogiline pinge kannab endas tugevat eetilist ja sotsiaalset laengut. Lugu keskendub tehase kollektiivi sisepingetele, juhikujule ning tema alluvate suhetele, mille keskmesse tõuseb küsimus aususest ja kriitikast – kas alluv saab oma ülemust ausalt hinnata ja millist hinda tuleb selle eest maksta.

Näidendi pealkiri „Tagasiside“ on mitmetähenduslik – see viitab nii tehnilisele terminile kui ka inimestevahelisele kommunikatsioonile, mille puudumine või moonutatus tekitab äratundmisväärse olukorra ka väljaspool tolleaegset konteksti. Dialoogides joonistuvad välja väärtuste konfliktid: ametikoha säilitamise soov versus sisemine õiglustunne, kollektiivne passiivsus versus üksikisiku vastuhakk. Gelman ei paku lihtsaid moraale, kuid sunnib vaatajat või lugejat mõtlema, milline on tema enda roll süsteemis, kus lojaalsus ja ausus ei pruugi kattuda. Tegelased ei ole mustvalged, vaid realistlikud, oma nõrkuste, hirmude ja hetkepõhiste valikutega.

Aleksandr Gelman oli üks nõukogude aja tuntumaid näitekirjanikke, kes saavutas laiemat tuntust just oma ühiskonnakriitiliste lavatekstidega. Tema looming kuulub niinimetatud „tootmisdraama“ žanrisse, kus töökohas toimuv saab laiemaks allegooriaks ühiskonnas kehtivate väärtuste ja võimusüsteemide analüüsil. Gelmani näidendites on tunda nii dokumentaalset täpsust kui ka oskust luua pinevat, sisekaemust pakkuvat draamat. „Tagasiside“ on ehe näide tema võimest siduda realistlik olukord psühholoogiliselt laetud vestluste ja eetiliste dilemmadega, mis ei vanane ka tänases kontekstis.