Meie, allakirjutanud. Näidend 2. vaatuses

Aleksandr Gelmani näidend „Meie, allakirjutanud“ on kahekvaatuseline lavateos, mis käsitleb nõukogude ühiskonna sisemisi pingeid, eetilisi valikuid ja vastutuse küsimust bürokraatliku süsteemi sees. Tegevus leiab aset tehases, kus kollektiivi ees kerkib arutlusele üks tehnilise vea tõttu tekkinud juhtum. Selle kaudu jõuab näidend sügavamate teemadeni: kes vastutab, kuidas jaguneb süü ning kui siiras on inimese allkiri olukorras, kus ta tunneb survet alluda süsteemi vaikivale kokkuleppele.

Gelman keskendub dialoogile kui peamisele vahendile, mille kaudu konflikte avada. Tegelased seisavad vastamisi mitte ainult üksteise, vaid ka iseenda ja oma põhimõtetega. Aruteludes kerkivad esile nii üksikisiku moraalne julgus kui ka kollektiivi surve, mis soosib mugandumist ja vastutusest eemale nihkumist. Näidend ei paku mustvalgeid lahendusi, vaid asetab tegelased – ja seeläbi ka publiku – olukordadesse, kus valikud ei ole lihtsad. Teksti keelekasutus on napp ja täpne, keskendudes sellele, mida tegelased ütlevad – ja mida nad ütlemata jätavad.

Teose autor Aleksandr Gelman (sünd. 1933) oli üks olulisemaid nõukogude aja sotsiaalse dramaturgia esindajaid. Tema näidendid käsitlesid töökohapõhist eetikat, inimese vastutust ning süsteemi ja üksikisiku vahelist pinget. „Meie, allakirjutanud“ on tüüpiline näide Gelmani minimalistlikust, kuid sisuliselt pingelisest stiilist, kus väline lihtsus varjab keerulisi sisemisi valikuid. See näidend ei ole pelgalt ühe ajastu produkt, vaid käsitleb üldinimlikke küsimusi aususest, vaikimisest ja moraalsest julgusest, mis kõnetavad ka väljaspool oma ajaloolist konteksti.