Noor Kaardivägi

Aleksandr Fadejevi romaan „Noor Kaardivägi“ („Molodaja Gvardija“) on nõukogude kirjanduse üks tuntumaid sõjaromaane, mille tegevus põhineb tegelikel sündmustel Teise maailmasõja ajal okupeeritud Ukrainas. Teos kujutab noorte vastupanuliikumist Krasnodonis, kus hulk kooliõpilasi ja tudengeid moodustavad salajase organisatsiooni, et võidelda Saksa okupatsioonivõimude vastu. Loo keskmes on julged ja idealistlikud tegelased, kes võtavad enda kanda ohtlikke ülesandeid – sabotaažiaktid, info levitamine, relvade kogumine – olles valmis andma oma elu suurema eesmärgi nimel. Romaani süžee liigub traagilise lõpplahenduseni, kui organisatsioon paljastatakse ja selle liikmed arreteeritakse ning hukatakse.

Fadejev esitab oma kangelasi tugeva ideoloogilise suunitlusega, kujundades neist sotsialistlikud eeskujud, kelle otsused ja tegevus lähtuvad lojaalsusest kodumaale ja kommunistlikule ideaalile. Teose keel on paatoslik ja sihilikult emotsionaalne, rõhutades ohvrimeelsust, truudust ja kangelaslikkust. Romaanil on õpetlik ja kasvatav eesmärk – see ei ole pelgalt kirjanduslik, vaid ka moraalne manifest, mille kaudu rõhutatakse noorsoo rolli võitluses fašismi vastu. Samal ajal sisaldab tekst ka mitmekesist tegelastegaleriid, sisekonflikte ja südamlikke hetki, mis annavad loole inimlikkust ja psühholoogilist pinget.

Aleksandr Fadejev (1901–1956) oli nõukogude kirjanik ja parteitegelane, kelle looming on tihedalt seotud sotsialistliku realismi suunaga. „Noor Kaardivägi“, esmakordselt ilmunud 1946. aastal, sai kiiresti kohustuslikuks lugemiseks Nõukogude Liidus ning seda tõlgiti paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde. Romaan tõi autorile suurt tunnustust, ent hilisemates väljaannetes pidi Fadejev tegema teosele poliitiliste põhjuste tõttu parandusi, et see vastaks partei ametlikule ajalookäsitlusele. Sellest hoolimata on „Noor Kaardivägi“ jäänud üheks silmapaistvamaks näiteks sellest, kuidas kirjanduse kaudu kujundati kangelaskujusid ja ajaloolist mälu nõukogude ühiskonnas.