Gardeninid. Nende teenijaskond, poolehoidjad ja vaenlased

Aleksandr Erteli romaan „Gardeninid. Nende teenijaskond, poolehoidjad ja vaenlased“ on realistlik suguvõsaromaan, mis käsitleb Venemaa 19. sajandi lõpu ühiskonda läbi ühe aadliperekonna, Gardeninite, saatuse. Teos keskendub nii perekonna sisemisele dünaamikale kui ka laiemale sotsiaalsele ja poliitilisele kontekstile, kus vanade seisuslike väärtuste ja moderniseeruva ühiskonna vahel tekivad vältimatud pinged. Gardeninid on tüüpiline vene provintsiaadli perekond, kelle elus põimuvad isiklikud ambitsioonid, ideoloogilised vastuolud ja sõltuvus nii teenijaskonnast kui ka madalamast klassist, keda autor kujutab sageli teravama realismiga.

Romaani ülesehitus on laiahaardeline ja mitmehäälselt kujundatud: Ertel annab sõna mitte ainult perekonnaliikmetele, vaid ka nende ümber keerlevatele tegelastele — majapidajatele, naabritele, vaimulikule, kohalikele ametnikele. Nii sünnib kihiline ja eluline pilt vene ühiskonnast, kus isiklikud ja ühiskondlikud suhted on tihedalt põimunud. Ertel ei romantiseeri aadliperekonda ega idealiseeri alamklassi, vaid esitab kõiki osapooli nüansirikkalt ja sageli kriitiliselt. Gardeninite langus, mis teose jooksul vaikselt hargneb, on ühtlasi allegooria seisusliku korra paratamatu lagunemise kohta. Konfliktid põlvkondade, väärtushinnangute ja huvide vahel on kirjeldatud täpselt ja tasakaalukalt.

Aleksandr Ertel (1855–1908) oli vene realistlik proosakirjanik, kes kuulub vähem tuntud, ent kirjanduslikult väärtuslike autorite hulka 19. sajandi lõpu vene kirjanduses. Tema loomingut on võrreldud Lev Tolstoi ja Ivan Turgenevi omaga, kuid Erteli stiil on tihedam ja rohkem seotud provintsi eluolu detailsusega. „Gardeninid“ on tema tuntuim romaan, mis ilmus esmakordselt 1889. aastal ja pälvis tähelepanu oma psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise sisu poolest. Eesti keeles ilmus teos 1957. aastal, tuues ka siinsete lugejateni ühe Venemaa kirjandusloo alahinnatud, ent mõjuva pildi ühest seisusliku maailmakorra hääbumisest.