Avarii

Jutustus „Avarii“ toob lugeja ette plahvatuse soojusjõujaamas, mis raputab kogu tehaseelu ning seab tegelased silmitsi nii tehniliste kui ka eetiliste probleemidega. Autor kujutab sündmust mitte ainult kui tööstuslikku õnnetust, vaid kui olukorda, mis paljastab inimeste käitumismustrid ja isiklikud otsused kriisiolukorras. Teose keskmes on küsimus vastutusest: kas tegemist oli juhuse, hooletuse või süsteemse vea tagajärjega. Nii jõuab jutustus laiema teemani – kuidas suur tööstuslik süsteem toimib ja milline on inimese koht selles mehhanismis. Lugeja näeb, kuidas tehase argipäev võib ühe hetkega muutuda ning kuidas sellistes oludes pannakse proovile nii isiklik julgus kui ka kollektiivne solidaarsus.

Raamat ei piirdu üksnes tööõnnetuse kirjeldusega, vaid jälgib ka selle mõju inimeste elule ja suhetele. Autor toob esile tehase töötajate erinevad reaktsioonid: kes püüab leida lahendusi ja võtta vastutust, kes aga tahab varjata oma osa juhtunus või otsida süüdlast mujalt. Sündmuste kaudu avatakse ühiskondlikud pinged ning näidatakse, kuidas üks konkreetne õnnetus võib hakata peegeldama suuremaid probleeme – usaldust juhtkonna ja töörahva vahel, süsteemi jäikust ja inimese soovi säilitada väärikus keerulistes oludes. Jutustus asetub niimoodi sotsiaalkriitilisse konteksti, käsitledes elu nõukogude tehases ja tehnoloogia ning inimlike valikute põimumist.

Aleksandr Borin sündis 1930. aastal Leningradis. Ta õppis Moskva Juriidilises Instituudis ning seejärel M. Gorki nimelises Kirjandusinstituudis, mis kujundas tema kirjanikuteed. Enne kirjandusele pühendumist töötas ta tehases juristkonsultandina, mis andis talle otsese kogemuse tööstuslikust keskkonnast, mida ta hiljem oma loomingus kujutas. Esimesed kirjutised avaldas ta 1950. aastate alguses. Borini loomingus põimuvad realistlikud detailid ja ühiskondlik temaatika, mis teevad tema teosed heaks allikaks mõistmaks nõukogude töökollektiivide elu ja neid saatnud probleeme.