Keisrivõimu viimased päevad

Päevikust: „Vana vene võim jagunes vastutustundetuks ja vastutustundeliseks. Teine pool vastutas ainult esimese ees, mitte rahva ees.Niisugune kord nõudis usklikke, mehiseid (lõhestamata) ja ausaid inimesi. Venemaa ülemäärase paisumise tõttu sügavuti ja laiuti aga nõudis ta ka veel - ikka käskivamalt-geniaalsust.Kõiki neid omadusi ei olnud vene võimukandjatel enam ammu. Ladvik kängus, määndades alamaid. See on kestnud juba kaua aega. Viima tel aastatel olid võimukandjad, nende enda tunnistust mööda, juba päris nõutud. Aga tasakaal püsis. Anarhiat ülal tasakaalustas ükskõiksus all. Vene võim leidis tuge rahva iidsetes iseloomujoontes. Eitusele vastas eitus. Aga kuna see tugi oli ainult eitav, siis tuli jääda ootama tõuget, mis viiks olukorra tasakaalust välja. Niisuguseks tõukeks osutus 1914.-1917. aasta sõda. Tuleb aga meeles pidada, et vana vene võim tugines väga sügavatele vene hinge omadustele, omadustele, mis on juurdunud palju suuremas hulgas vene inimestes, palju laiemates ringides, kui on harjutud mõtlema; kui on sobiv "revolutsiooniliselt" mõtelda. "Revolutsiooniline rahvas”- see ei ole päris reaalne mõiste. Ei saanud ju üleöö revolutsiooniliseks muutuda rahvas, kellest enamiku jaoks oli võimu uppilendamine ootamatus ja "ime"; pigem lihtsalt ootamatus, nagu rongi uppilendamine öösel, nagu silla sisselangemine jalge all, nagu maja kokkuvarisemine.Revolutsioon eeldab tahet; kas oli tahte akt? Oli, käputäie inimeste poolt. Aga ma ei tea, kas oli revolutsiooni.”Märkmikust:/---/”Hommikul arutasime Talvepalees komisjoni töö aruande koostamist. Ma lugesin keisri ja keisrinna vastastikku armastusväärseid telegramme. /---/Tragöödia ei ole veel alanud; see jääb ka üldse ära või saab olema kohutav, kui nad satuvad silmitsi raevunud rahvaga (ma ei ütle "enamlastega", sest see ei ole õige nimetus; see on pealispinnal tegutsev rühm, ja selle taga on varjul paljugi, mis ei ole end veel näidanud).”