Tisza kaldal

Teos „Tisza kaldal” viib lugeja sõjajärgse Taga-Karpaatia piirialale, kus Nõukogude piirivalve tegeleb luurevõrgu ja illegaalse piiriületuse mahasurumisega. Romaan jälgib diversioonikatseid ja vastuluure tööd, mille keskmes on valeidentiteedi all tegutsevad agendid, rööbiti kohaliku elu rütmiga mägikülades ja jõekallastel. Lugu liigub episoodidena: võltsitud paberid, raudteesilla luuramine, langevarjurite varjamine, ülekuulamised. Peategelaseks ei tõuse üksik kangelane, vaid piirivalvurite kollektiivne tegevus, millele vastanduvad spioonide lühinägelikkus ja omakasu. Romaani Eesti väljaanne koondab ka „Mägede kevade”, kus luurekeskus planeerib uue sabotaaži – tunneli õhkimise ja hüdrotammi ründamise. Mõlemas loos kujundab pinget jälituse rütm: märgid, mis jäävad metsateele, pealtkuuldud raadiosided, varjatud fotokaamerad. Raamat asetub selgelt sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt” tegevusraamistikku: piiriäärne maastik on ühtaegu lava ja filtrirollis, kus iga eksimus jätab jälje ja igal jäljel on vastus.

Kogumik jutustab, kuidas avalik võim ja kohaliku kogukonna argipaeva muster põimuvad. Jutus ei esitata loeteluna loosungeid; pinget loob töö ise: valve, varitsus, läbikukkunud kohtumised, lõksud, kus valenimed hakkavad vilistama. Vastand on selge: piirivalve korrapära ja spioonide pragmaatika. „Tisza kaldal” ei paku murdekohta romantilise mässuna, vaid näitab, kuidas süsteem toimib üksikasjade kaudu – kes keda tunneb, millal sild valvatud on, kuidas vale-Belograi seltskonda siseneb ja sealt välja murda püüab. Teekond viib lugeja otsuste ja tagajärgede ahelasse, kus maastiku tundmine ja distsipliin on sama tähtsad kui julgus. Seetõttu toimib romaan lisaks põnevusliinile ka tööraamatuna piiriteenistuse argisest tehnoloogiast, mille taustal püsib läbiv küsimus: kuidas püüda kinni see, kes püüab mitte eksisteerida.

Aleksandr Avdejenko oli Ukraina päritolu nõukogude proosakirjanik, kelle loomingus korduvad piiri, sõjajärgse ülesehituse ja kollektiivse kohusetunde teemad. Ta liikus ajaleheloost ja jutustusest romaanini ning näitas end autorina, kes ehitab pinge märkide ja töövõtete peale: jälitus, maskeering, side. „Tisza kaldal” ja „Mägede kevad” moodustavad tema spiooniproosa tuuma, mille populaarsus kandus ka ekraanile. Avdejenko käsitus ei otsi üksiklase legendi, vaid kirjeldab organiseeritud vastuluuret ja selle eeldusi: ruumitunnetust, kohalike tähelepanelikkust, koodi, mis hoiab süsteemi koos. Selline käsitlus paigutab autori oma ajastu seiklusproosa keskmesse, kus tegevuse fookus on ametilistel rollidel ning moraalne mõõde avaldub tegude järjekindluses.