Elu hariduse radadel. Mälestused

Aleksander Veiderma mälestusteraamat „Elu hariduse radadel“ on isiklik ja põhjalik tagasivaade ühe Eesti haridus- ja teaduselutegelase eluteele, keskendudes eelkõige tema tegevusele hariduse ja teaduse vallas. Teoses põimuvad isiklikud mälestused ja ajaloolised sündmused, ulatudes läbi mitme ühiskondliku murranguaja – Eesti Vabariigi sünnist ja iseseisvusajast läbi Nõukogude okupatsiooni kuni taasiseseisvumiseni. Veiderma kirjeldab oma kujunemisaastaid, õpinguid Tartu Ülikoolis, tööd keemikuna ja akadeemiliste institutsioonide arendamist, tuues välja ka konkreetseid inimesi, kes teda mõjutasid ja kellega koostöös rajati aluseid Eesti teaduse arengule.

Erilist tähelepanu pöörab autor hariduse tähendusele ühiskonnas ning selle arengule läbi aja, olles nii vaatleja kui ka osaline haridussüsteemi muudatustes. Mälestustes avaneb pilt teadlasest, kes on sügavalt seotud oma valdkonnaga, kuid samal ajal ka ühiskonna toimimise laiemate küsimustega. Tekstist leiab mõtisklusi akadeemilise vabaduse, eestikeelse hariduse kestlikkuse ja õpetamise eetika kohta. Kuigi Veiderma kirjutamislaad on vaoshoitud, sisaldab raamat mitmeid isiklikke hetki ja sisekaemusi, mis annavad eluloole emotsionaalse mõõtme. Ta ei pelga puudutada keerulisi aegu ega vastuolulisi otsuseid, kuid teeb seda tasakaalukalt ja analüütiliselt.

Aleksander Veiderma (1921–2004) oli keemik, akadeemik ja haridustegelane, kes mängis olulist rolli Eesti teaduse ülesehitamises nii okupatsiooniajal kui ka taasiseseisvumise järgselt. Tema tegevus katab nii teadustöö, õppetöö kui teaduspoliitika valdkonnad. „Elu hariduse radadel“ on isiklik ja samas ka ühiskondlikult tähendusrikas dokument, mis annab ülevaate mitte ainult ühe inimese elust, vaid ka Eesti haridusmaastiku ja teaduse arengust 20. sajandi jooksul. Veiderma jääb meenutama teadlast, kelle jaoks teadmiste levitamine ja hariduse väärtustamine olid elu keskmes.