Saalomoni sõrmus

Aleksander Tassa „Saalomoni sõrmus“ on novellikogu, mis koondab endasse lühiproosat, mille keskmes on fantaasiaga põimitud moraalsed mõistujutud, ajaloolised motiivid ja allegoorilised situatsioonid. Teose pealkiri viitab kuulsale legendile Saalomoni sõrmusest – maagilisest esemeest, mis kinkis kandjale tarkuse, kuid samas tuletas meelde elu kaduvust ja mõõdukust. Tassa kasutab seda sümbolit laiemalt inimliku tarkuse, elu valikute ja aja voolu metafoorina. Palad raamatus ei ole seotud ühe kindla tegevusliiniga, vaid moodustavad terviku läbi üldinimliku mõtte ja tunnetuse.

Novellides põimuvad rahvajutulikud elemendid, ajaloolised kujundid ja tänapäevased olukorrad, milles tegelased satuvad otsustavatesse või piinlikesse olukordadesse, mille kaudu avanevad nende iseloom, väärtused või eksimused. Mõnes loos on fantaasiakihistus tugevam, teises esineb satiiri või psühholoogilist peegeldust. Kirjanduslik laad kaldub mõtiskleva, isegi esseistliku väljenduslaadi poole, milles tähtis pole mitte niivõrd sündmus, vaid selle tähendus. Tassa kasutab tihti kujundlikke vasteid, et avada inimsuhete või ajastuomaste olude sügavamat tähendust, jättes lugejale ruumi järeldusteks.

Aleksander Tassa (1882–1955) oli eesti kunstnik, kirjandustegelane ja muuseumitöötaja, kelle loominguline tegevus ulatus 20. sajandi esimesest poolest stalinismijärgse perioodi ümberhindamiseni. Kirjanikuna viljeles ta lühiproosat, mis eristus nii vormi kui temaatika poolest omaaegsest peavoolust. Tassa novellid olid sageli filosoofilised, poeetilise tooniga ja ajaloolise taustaga, mis eristab teda paljudest tema kaasaegsetest. „Saalomoni sõrmus“ ilmus postuumselt ja peegeldab autori küpset ja süvenenud maailmatunnetust, pakkudes lugejale lugemisainet, mis ei piirdu meelelahutusega, vaid suunab mõtlema inimese ja maailma tähendussuhtele.