Sõnad sulavad taevaga ühte

Aleksander Suumani luulekogu „Sõnad sulavad taevaga ühte“ kuulub tema küpse loomingu perioodi, milles on selgelt tajutav liikumine sisekaemusliku ja meditatiivse luule suunas. Kogu pealkiri osutab juba alguses teatud sulandumisele, lahustumisele ja piiritletuse kadumisele – nii keeles kui tajus. See ei ole ekspansiivne ega deklareeriv luule, vaid vaikne ja sisemine, mille fookuses on inimese ja looduse vaheline osadus, elu tajumine tähenduslike pisiasjade kaudu ning eksistentsi haavatavus. Suumani tekstid on tihti nappides vormides, kuid need peidavad endas tugevat kontsentratsiooni – igas luuletuses on midagi öeldud nii, et see jääb pikalt kõlama.

Kogus põimuvad looduspildid ja filosoofilised meeleolud, milles sõna on pigem jälg, mitte määratlus – vihje, mitte deklaratsioon. Suuman kasutab sageli klassikalise vabavärsi vormi, vältides liialdatud kujundlikkust, jäädes oma väljenduses lihtsaks, ent pingestatuks. Luuletustes korduvad motiivid nagu vesi, valgus, puu, tuul – kõik see, mis on liikumises ja millele inimene annab tähenduse vaikse vaatlejana. Samas ei puudu ka iroonia, õrn eneseteadlikkus ja keele mänguline taju, mis annavad kogu tonaalsusele juurde kergust ja inimlikku vahetust. Suumani maailmataju ei ole suletud, vaid läbinähtav ja voogav, justkui peegeldus iseendas.

Aleksander Suuman (1927–2003) oli luuletaja ja kunstnik, kelle loomingus põimusid visuaalne kujund ja poeetiline mõtlemine. Ta kuulus 1960. aastate luuleuuenduse põlvkonda, ent säilitas alati isikupärase tooni ja positsiooni – pigem eraldiseisvana kui koolkondliku autorina. Tema luule on olnud mõjukas just oma vaikse intensiivsuse ja esteetilise tasakaalu poolest. „Sõnad sulavad taevaga ühte“ kinnistas tema positsiooni luuletajana, kelle jaoks keele kaudu maailmas olemine ei tähenda mitte tõe ütlemist, vaid tõe aimamist. Eesti Raamatu väljaandel ilmunud kogu on tänaseni üks tema olulisemaid ja tähenduslikumaid luuleraamatuid.