Maa paistel. Riime ja rütme 1971-1973

Luulekogu „Maa paistel. Riime ja rütme 1971–1973“ koondab Aleksander Suumani loomingut kolmest aastast, mil autor oli tegev juba kogenud ja oma stiili leidnud luuletajana. Teos kujutab endast omanäolist mõtte- ja tundemaailma peegeldust, milles kohtuvad igapäevasus, looduslähedus ja sotsiaalne vaade. Suuman jääb kindlaks oma lihtsustatud keelekasutusele ja täpsele rütmitajule, pakkudes lugejale vaheldumisi poeetilist tähelepanekut ja teravmeelset kommentaari ümbritseva maailma kohta.

Luulevormilt on kogumikus ühendatud traditsiooniline riimiline värss ja Suumanile omane kõnekeelsus. Need tekstid ei mõju kaanoni paines ega püüdle paatosliku suurvormi poole, vaid lähenevad pigem kirjapandud mõttepäevikule, kus kõlab läbi inimese igatsus selguse ja lihtsuse järele. Looduse kujundid ja maastikud ei ole pelgalt esteetilised motiivid, vaid need põimuvad elukogemuste ja isiklike seisunditega, andes tekstidele ühtaegu nii konkreetse kui üldistusjõulise mõõtme. Mitmel pool peegelduvad ka aja- ja ühiskonnakriitilised motiivid, mida Suuman käsitleb leebe iroonia ja kaudsete vihjete kaudu.

Aleksander Suuman (1927–2003) oli eesti luuletaja ja kunstnik, keda iseloomustas isepäine ja alalhoidlik poeetiline maneer. Ta alustas publitseerimist 1950. aastate alguses, ent saavutas suurema tähelepanu alles hiljem, kui tema loomingus hakkasid tugevamalt esile kerkima isikliku tooni ja rütmitunnetusega tekstid. Tema loomingus põimusid linnakultuuri ja maakeskkonna kogemused, isiklik rahutus ning aeg-ajalt vaimukas eneseiroonia. Suuman oli üks neist autoritest, kes jäi kirjandusväljal pigem tahaplaanile, kuid kelle loominguline järjepidevus ja kvaliteet on pälvinud tunnustust ajapikku.