Lõpuni kindel. Jooni Hans Heidemanni elust dokumentide alusel
Lõpuni kindel. Jooni Hans Heidemanni elust dokumentide alusel
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus | 1957
- 46 lk | Pehmekaaneline | 130 x 165 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
„Lõpuni kindel“ on dokumentaalne elulooraamat, milles autor Aleksander Siivas keskendub Hans Heidemanni elule ja tegevusele, tuginedes peamiselt arhiividokumentidele, kirjavahetusele ja teistele allikmaterjalidele. Tegemist ei ole ilukirjandusliku biograafiaga, vaid pigem reportaažiliku käsitlusega, mille eesmärk on jäädvustada ühe konkreetse isiku kujunemislugu ning ühiskondlikku ja poliitilist rolli. Teose pealkiri viitab Heidemanni veendumustele ja sihikindlusele, mis kujundasid tema valikuid ja tegevust raskete ajalooliste olude keskel. Raamat heidab valgust isiku- ja ajaloosündmuste põimumisele, esitades Heidemanni mitte ainult kui üksikisikut, vaid ka kui oma aja representanti.
Teose keskmes on Heidemanni poliitiline ja ühiskondlik tegevus 20. sajandi esimesel poolel, eriti ajajärgul, mil Eesti ühiskond läbis kiireid ja vastuolulisi muutusi. Kirjeldatakse tema haridusteed, maailmavaate kujunemist, osalust organisatsioonides ja positsioone, mida ta erinevatel aegadel täitis. Erilise tähelepanu all on tema vastasseisud ja konfliktid, mis tõid kaasa nii tunnustuse kui ka süüdistused, mis tipnesid traagiliste tagajärgedega. Siivas rekonstrueerib sündmusi tõsimeelse põhjalikkusega, sidudes isikliku elukäigu laiemate ühiskondlike protsessidega ning peegeldades ka toonase võimudiskursuse olemust.
Aleksander Siivas oli 1950. aastate Eesti Nõukogude kirjanduses tegutsenud autor, kelle loomingus põimusid propagandistlikud ja dokumentaalsed elemendid. „Lõpuni kindel“ järgib oma aja biograafilise kirjanduse vormi, olles poliitiliselt selge suunitlusega ja ideoloogiliselt läbipaistev. Kuigi tänapäeva lugejale võivad raamatu toon ja käsitluslaad mõjuda üheplaaniliselt, annab see väärtuslikku teavet nii Hans Heidemanni isiku kui ka toonaste ametlike narratiivide kohta, võimaldades ajaloolist tekstikriitikat ning avardades arusaama sellest, kuidas nõukogude perioodil kujutati ühiskondlikke eeskujusid.
