Volokolamski maantee

„Volokolamski maantee“ on Aleksander Beki sõjaromaan, mis kujutab 1941. aasta sügise lahinguid Moskva all. Teos keskendub ühele sõja kõige raskemale perioodile, mil Nõukogude väed seisid silmitsi vaenlase pealetungiga. Raamat pole pelgalt ilukirjandus, vaid omab ka dokumentaalset väärtust, sest tugineb tegelikele sündmustele ja isikutele. Loo keskmes on pataljonikomandör, vanemleitnant Baurdžan Momõš-Ulõ, kelle juhtimisel seisid sõdurid vastu ülekaalukale vaenlasele. Läbi tema kuju näitab autor sõdurite sitkust ja vaimujõudu olukordades, kus väljavaated tundusid lootusetud.

Teos kujutab sõda mitte ainult kui relvade kokkupõrget, vaid ka kui sisemist võitlust hirmu, kurnatuse ja kahtlustega. Momõš-Ulõ karakter kehastab sõdurite meelekindlust ja kohusetunnet, olles eeskujuks oma üksusele. Samuti tuuakse esile kindral Panfilovi juhtimismeisterlikkus ja ideeline tugevus, mis aitasid vägedel säilitada vastupanuvõimet. Romaan rõhutab, et võitlus Moskva all ei olnud pelgalt sõjaline, vaid ka moraalne katsumus, milles ilmnes nõukogude sõdurite võime säilitada distsipliini ja ühtsust ka kõige raskematel hetkedel.

Aleksander Bek (1903–1972) oli vene nõukogude kirjanik, kelle loomingus põimuvad dokumentaalne täpsus ja ilukirjanduslik jutustamislaad. Tema teosed käsitlevad sageli Suure Isamaasõja sündmusi ja Nõukogude inimeste rolli nendes. Bek töötas ajakirjanikuna ja sõjakorrespondendina, mis andis talle võimaluse koguda vahetuid muljeid ja tunnistajate ütlusi. „Volokolamski maantee“ on tema tuntuim teos, mis tõi autorile laialdase tunnustuse ning mida on tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaan on osa sõjajärgse nõukogude kirjanduse klassikast, pakkudes ajaloolise ja ideoloogilise vaatenurga ühtsust.