Võit

"Kui need kaarnad mulle viimaks veel järele jõuavad," mõtles ta väsinult, ja jälle vihises vinguv vitsahoop hobuse niuetele. Kuid noor traavel 'kihutas juba niigi, nagu võis. Ta sõõrmed olid pärani, lihased pingul tormavast hoost, väledad kabiad pildumas kuivalt raialt tolrnupilvi, mis kerkisid kõrgele üle põõsaste latvade ja vajusid siis aegamisi teeveersele aasale. Ülo vaatas uuesti üle õla. Või nõnda lähedal nad olid juba, need surmatoojad!