Võit

„Võit“ on Aleksander Antsoni romaan, mis ilmus 1946. aastal kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst. Teos kuulub sõjajärgse aja kirjandusse, kus autorid püüdsid edasi anda nii sõja-aastate traagikat kui ka nendest sündmustest sündinud uusi väärtusi. Antsoni romaanis on keskmes pingeline ja dramaatiline tegevustik, mis seob endas sõja, vastupanuliikumise ja isikliku julguse teemad. Teos algab stseeniga, kus peategelane Ülo kihutab traavliga mööda teed, tagantjärele lähenemas surmatoojad – see annab kohe edasi loo kiire tempotunde ja eluohtliku olukorra meeleolu.

Romaani tegevust iseloomustab pidev vastasseis, kus noor peategelane peab leidma endas jõudu, et vastu pidada keerulistes oludes. Surma ja elu piir on siin väga habras, ning iga otsus võib osutuda saatuslikuks. Pingelised tagaajamised ja võitlushetked vahelduvad sisemiste mõtisklustega, mis annavad tegelasele sügavust. Lugu on kirjutatud hoogsas ja pildilises stiilis, mis toob esile nii liikumise kui ka psühholoogilise pinge. Samal ajal kajastab romaan laiemalt omaaegseid väärtusi – vaprust, ustavust ja valmisolekut võidelda parema homse nimel.

Aleksander Antson (1899–1945) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja kriitik, kes jäi tuntuks eelkõige oma proosa ja publitsistlike kirjutiste kaudu. Tema loomingut iseloomustab ühiskondlikult tundlik ja rahvuslikult meelestatud hoiak, mida ta väljendas nii ajakirjanduses kui ka ilukirjanduses. Antsoni elu katkes traagiliselt Teise maailmasõja keerises, kuid tema teosed annavad tunnistust nii isiklikust kui rahvuslikust pingest, mis iseloomustas kogu tema põlvkonda. „Võit“ jäi tema loomingu hulgas oluliseks, sest see kätkeb endas nii sõjaaja ängi kui ka lootust, et üleelatu ei hävita inimest, vaid kasvatab temas jõu edasi minna.